Monday, November 8, 2010

What do you believe in?


This is the new start:)



...sulgesin silmad ja lendlesin läbi mälestuste. Igas mälestuses nägin teda naeratamas. Nii see siis peabki olema. Ma ei suutnud neid kokku lugeda, aga ärgates tundsin, et ta on minuga, sügaval sisimas. Nüüd oli see hetk kus valikuid teha, kas minna edasi, nautida olevikku või hääbuda mineviku varjudesse. Sillerdav päike aitas mul otsustada edasimineku kasuks, see peabki nii olema. Ma võtsin oma dressika ja läksin välja, oli ju siiski suvi, tuli nautida seda. Damn, olin unustanud oma mobiili, käisin sellel järel ja tõtasin kohvikusse keha kinnitama.

Pärast auravat pitsat ja kaht tassi kohvi, olin piisavalt reibas, et midagi ette võtta. Helistasin Emiliale ja Rasmusele, kursakaaslastele, kes siinkandis puhkamas olid. Rassilt sain teada, et tal plaan vanemate jahiga sõitma minna ja kuna tal kaaslaste vastu midagi pole, siis läksime Emmaga kaasa. Kuna Emma paiknes mineku teel, siis saime kokku ja käisime poes, lappasime kerge piknikukorvi jagu toitu kaasa – sai, poolsuitsu vorst, juust, tomat, kurk, grillitud kana poolkoivad, suure meekoogi, multinektari ja mõningad Beershake’id.

Rannaliiv oli mõnusalt soe ja taevas pilvitu, hea oli jalutada. Emma rääkis, mida ta siiani teinud oli. Eriti meeldis mulle kuulda teha võistlustest. Ta oli kaks korda käinud Šveitsis ekstreem-lauatamis etappidel. Ma lihtsalt armastan seda ala. Ootan juba talve, sest Emma lubas mulle nädalase treeninglaagri teha vaheajal.

Ootamatult olime jõudnud Rassi suvekoduni, ta askeldas juba jahi kallal ja tervitas kui lähemale jõudsime. Pool tundi hiljem sõitsime eemale maismaast, tuul oli mõnus ja jahutav, sest vahepeal oli temperatuur tõusnud 34C-ni.

Rass ohjas me merihobu hästi, tal oli juba 14 sõit see suvi. Me Emmaga valmistasime söögikorra ette, niikaua kuni Rass kena koha otsis, kus ankrusse jääda. Sõime, lobisesime, naersime – selline hea fiiling oli juba sees. Vesi oli rahulik ja kuna tuul oli vaiksemaks jäänud, plaanisime kerget suplust.

Võtsin Rassilt saadud maski ja hüppasin, jahe vesi vallandas mõnusad värinad, tundsin kuidas vesi kehale survet avaldas. Mõned üksikud kalad olid lähedusse alles jäänud. Umbes 40 sekundit oli mul aega, sest kauem ma polnud veel veeall olnud. Nägin põhja, mõnusalt kivine, õle puistatud liivaga, mõningad taimed, mõni vee-elukas, keda ma veel ei teadnud. 20 sekundit veel. Leidsin ühe kena kivi, see hakkas kohe silma. Punakas, sätendav, kujult peaaegu ümar. Ma võtsin selle kätte, uurisin korra. See sätendav asi oli kivi sees. Nägin seda kivi pragudest. 8 sekundit. Tõstsin pilgu, et ülesse minna, aga ei suutnud. Mu meeli täitis Essu, tema naeratus. Ma nägin teda järsku nii elavana. Tahtsin sirutada kätt, aga ta haihtus. Olin juba 10 sekundit kauem olnud, tundsin, et nüüd või ei iial ja andsin endale korraliku tõuke põhjast. Välja saades oli õhk nii magus ja väärtuslik, olin veeall pea 65 sekundit. Emma ja Rass olid juba jahile ronimas. Ma imestan, et neid tähele ei pannud, aga vaadates jahi poole, olin ma oma 20-25 m sellest eemale ka saanud kuidagi. Ujusin jahile ja arutasime veealusest maastikust vähe. Trippisime 2-3 tundi veel ja siis veetsime õhtupooliku Rassi pool, vaatasime vanu häid filme ja tegime igati lahus oldud aega tasa. Lõpuks uinusin kamina ees karvasel vaibal.

Õhupuudus, vesi, Essu. Kus ma olen, nägin seda punast kivikest, sätendas. Kuidas ma jälle vette sain. Jõudsin pinnale, polnud päikest, oli vaid Essu maja ja suur vihmahoog. Vaatasin alla, seisin paljajalu vihmast tekkinud lombis. Järsku enam ei tilkunud, nägin Essut naeratamas lombis. Tõstsin pilgu, päike paistis, ta jooksis maja poole. Ma ei suutnud liigutada...



Head mälestused on need, mis südant soojana hoiavad:)

Monday, October 25, 2010

"God bless us everyone..."

Tunne on sama nagu selle klaasi keskel olla:)


Läbi kardinaprao tuppa hiilinud päike,
Mängib ööga kortsunud tekkidel.
Ma tunnen su juuste lõhna,
Kui sügavalt sisse hingan.
Oma pehmet ja jahedat nina,
Su õrna kaela vastu silun.
Su esimene hommikune ringutus
Ja end rohkem mu lähedale surud.
Mu rinda oma padjana kasutad,
Käed klammerdunud mu kehale.
Ma vaatan päiksekiirt su kehal,
Ta mängib mu käega võidu.
Ma tean kui sile on su nahk,
Seepärast hellalt seda puudutan.
Loetud sekundid veel jäänud,
Et kogu see nauding saaks läbi
Ning helisebki äratuskell nii vali
Ja pean su loovutama oma embusest.
Suudlen sind kergelt põsele,
Sest õhtul kohtume siin taas.

Monday, August 23, 2010

Back in action...

Vahepeal oled sa tähesäras, vahepeal sind lihtsalt lastakse veega alla. Nii see elu käib:)


Tegin vahepeal digimuutumise ära, loodan, et keegi ei nurise:)


...üritasin end liigutada, tulutult. Vajusin, meeltes see neid lilledega, neid ükshaaval mülkasse loopimas. Järsku mu jalad vabanesid, aga ma tundsin vaid tohutut lämbumist ja järsku ma kukkusin mülkast välja. Ärkasin, oli valge, ma olin voodi kõrval maas. Üleni külma higiga kaetud, läksin pesema. See uni oli nii segana ja elav mu peas. Ma tundsin ikka väsimust, mulle ei meeldi sellised ööd. Kuid siis sain aru sellest, mu süda soovis, et ma räägiks oma tunnetest Essule. See saab raske olema. Tegin omale paar võileiba ja läksin välja. Vihma tibutas õrnalt, mulle sobis see hetkel. Läksin mööda metsarada kunagise onni juurde, kõik oli nii räsitud, kuid mälestused olid head. Onn poleks enam mind kannatanud, seega liikusin lihtsalt ringi, otsides vanu sissekraabitud salakeelseid märke, et elavdada mälestusi. Esimene märk tegi haiget, sest see oli muutunud. Ma silmitsesin kaua seda. Kunagi oli Essu kraapinud sinna mu nime, kuid see südamekujulise ripatsiga kett, mille puukoor osaliselt endasse oli neelanud, oli uus asi mu jaoks. Kuidas ma küll seda polnud varem märganud, kuidas saab nii pime olla? Ma tõesti olin siin nii harva käinud ja peamiselt nautimas õhkkonda ning mitte pöörates tähelepanu muule. Ma tundsin selle keti ära, see oli üks kalleimaid mälestusi ta lapsepõlvest, alati oli ta seda kandnud, kuni Joosepi ilmumiseni. Sellest ajast oli see kett ta kaelast kadunud olnud. Ma pean temaga rääkima minema. Ma helistasin talle, aga keegi ei vastanud. Ta ei tulnud ka uksele, mul tekkis juba hirm. Käisin ja tõin varuvõtme aiast ning sisenesin. Kõik oli teisiti, süngem. Ma vaatasin tubades ringi, seal oli tühjus. Voodil lebas kiri.

„Ohh, ma ei oska kuidagi alustada, lihtsam oleks minna ära sõnatult, aga ma tean, et sa otsiks mind lõpmatuseni siis. Mul oli nii hea sinuga koos, see aitas mul üle olla kogu valust ning tõi mulle selguse mu plaanides. Ma lihtsalt pidin vastu võtma otsuse ja ära minema. Mul on vaja end uuesti leida ja saada hakkama kogu selle olukorraga. Ma kontakteerun sinuga kindlasti, kuid kuna, seda ma ei tea. Palun hoia end ja ole sama tubli edasi. Sa oled kalleim, kes mul alles on. On üks asi veel miks ma läksin. See allasurutud soov, soov olla sinuga natukene lähedasem. Ma ei tea kas sa taipasid seda või ei, aga enne seda kõike olid sa ainuke, keda ma oleks näinud enda kõrval. Olid ka nõrkuse hetked Joosepiga koos olles, aga ma sain sellest üle. Kuid nüüd lõikas ka see mind valusalt ja ma tean, et ma pean sellega muud moodi tegelema. Ma tean, et kas sina tundsid mu vastu midagi, aga ma ei tea miks need rajad nii läksid, ehk on see mingi märk, et nii ei peaks, aga eks see selgub sellel äraoleku ajal. Palun andesta mulle kui ma sind kuidagi sellega kurvastasin, aga ma pidin seda tegema. Hoia end. Suured – suured kallistused, mu hea sõber.

Sa oled parim,

Sinu Essu“

Ma olin rabatud, mitte ainult kirjast vaid ka sellest, et ta oli läinud. Ümbrus lõi kõikuma ja pisarad hakkasid vaikselt voolama. Ma jäin sinna lebama ja ei suutnud enam muust mõelda, kui et ta oli läinud. Mingi aega ma ka uinusin sinna. Ma leidsin end koopas, pime oli, aind lagi helendas kummaliselt. Pikemalt vaadates sain aru, et se oli midagi peegli sarmast, ainult läbi selle nägin ma mülka peale. Neiu käest langes viimane õis ja paar pisarat kukkus. Ta hakkas kapuutsi ära võtma, kuid ma juba teadsin, et see on Essu. Nüüd ma ka tundsin seda, et meie vahele jääbki see sein. Ma sulgesin silmad, ma ei suutnud leppida sellega. Kui uuesti silmad avasin, siis olin jälle künkal, kaugemal sadas ja päike paistis. Vikerkaared ilmusid taevasse. „Tükike head igas halvas“, mulle meenusid Essu sõnad. Ju siis see on nii. Ma tõusin ja proovisin nautida seda, proovisin naeratada...


Igatsus poeb hinge, aga ma tean, et seal kuskil kaugustes on see "miski" mille ma kord leian ja kõik muutub veel paremaks kui praegu:) Seega õnne otsingutel ka teile:)


Monday, July 12, 2010

Iga sekund puhkust on kingitus:)

Tahaks võidu joosta ajaga, aga sellest pole mingit kasu, aeg ikka võidab.


Keegi võiks leiutada masina, mis ajust pilti maha suudaks joonistada. Meestel oleks palju lihtsam naistest aru saada. Naistele poleks seda vaja, selles peas millega mehed mõtlevad ei eksisteeri ju aju:D Loodan, et saite nüüd naerda. Tegelikult on ka mehed keerukad, nad lihtsalt armastavad lihtsaid asju välja näidata.


Meenutab nagu rong tuleks tunnelist...

...ja see jõudiski kohale. Ärkasin, aknast paistvad päiksekiired tegid silmad hellaks. Niipalju siis sellest rongist. Ega öösel mõistnud ju kardinat ette tõmmata. Raadiokell näitas 7:12. Kohe näha, et unetus on suvel kallal. Panin silmad uuesti kinni, polnud veel minu aeg tõusta. Kuulasin vaikides keha helisid, päris huvitavaid hääli võib kuulda nii. Lõpuks uinusin taas. Ikka sadas, tundsin sademeid. Olin käpukil maas, samas kohas seal aasal, luuki polnud. Läksin edasi, oja poole mida kaugemal märkasin, jõudsin lähemale, aga oja oleks nagu ära voolanud. Näen vist hallukaid. Istusin maha, vaatasin sillerdavaid kive, osad neist olid märjad. Hakkas kirjuks kiskuma. Vile kostus. Proovisin leida heli allikat, aga silma ei hakanud keegi. Midagi oli valesti. Plõks. Avasin silmad ja vaatasin kella 11:56. Mul oli ainult 34 minutit aega. Kiiresti ajasin end püsti, haarasin rätiku ja siis lõi kergelt silme-eest mustaks. Koperdasin kuidagi vannituppa. Keerasin vaid külmaveekraani lahti ja läksin dušši alla. Väga mõnus oli esimene minut. Lisasin natuke sooja ka ning pesin kiirelt pea ja keha ära. Kuivatasin. Paaripäevane habe jäi siiski ajamata. Panin riidesse end, vaatasin kapist midagi vihma vastu ning väljusin 12:19. Vahepeal oli sadama hakanud. Värske vihma lõhn on ikka midagi meeletult mõnusat. Seda nautides jõudsin juba Essu majani. Ta avas juba ust, nii temalik, alati näeb ta mind enne, kui ma kohale jõuan. Ta lausa hüppas mulle kaela ja puhkes nutma. Südames oleks nagu keegi kriipinud. Ma ei te, kuidas ma vastu pean teda sellisena nähes. Ma hoidsin teda ühe käega kinni ja sulgesin ukse. Lõpuks ta laskis mu kaela vabaks ja ütles: „Tore, et sa tulid“. „Kuna ma tulemata jätaksin“ vastasin. Ta kutsus mu kööki, kus lõhnas munapudru järgi. Sõime natuke ja siis läksin tuba üle vaatama. Tuba oli juba tapeeditud, tehnika oli vaja paigaldada, lagi värvida ja põrandavaip ära sättida. Üks asi hakkas silma, mu esimene luuletus, Essu oli selle välja lõiganud ja jätnud vanale tapeedile. Kui ta vaid teaks, et see on topelt paberiga ning kõik mida tunnen tema vastu, seal teisel paberil kirjas. Ma pole kunagi Essule seda välja öelnud, pole kunagi oma käitumisega reetnud neid tundeid, mis kümneid aastaid tagasi olid. Tema oli õnnelik teistega ja mina rahul kui nägin teda õnnelikuna. Ohh, väikse poisi kartused. Essu tuli juba pistikupesade ja lambiga ning ma otsisin oma tööriistad välja. Rääkisime niisama, ilmast ja muust, vältides valulikku teemat. Lõikasin vaiba ka parajaks ja kui lagi värvitud, panin ka selle paika. Tuba oli väga kaunis, mulle meeldis Essu oskus värvidest asju kombineerida. Meie õhtupoolik jätkus rämpstoiduga filme vaadates. Mingi aja pärast tuli ta mu kaissu ja uinus niimoodi peagi. Magades olid ta näojooned nii täiuslikud, kahju et ta naeratust nii vähe näeb, tal on võrratu nägu siis. Võtsin ta kätele, viisin magamistuppa ja panin voodisse, pole see esimene kord teda nii magama viia ja vist ei jää ka viimaseks. Sättisin all kõik korda, pesin nõud ning lahkusin, mul oli oma võti, seega sain ise ukse lukustada. Ma nagu elakski aind teiste pool või vähemalt omaks kõikide sõprade elamipindade võtmeid. Valisin pikema teekonna Marje juurde, mul oli vaja mõelda. Kõik hakkas nagu üle ajama, viimasel ajal läks kõik metsa poole. Aga ka seekord ei tulnud mõtlemisest midagi välja. Voodisse heites näitas kell 1:27. Lootsin, et seekord näeb ka unes midagi põnevamat. Uinusin päris kaua. Väga rahutu öö oli, ärkasin mitmeid kordi, üleni higine. Unenägu oli katkendlik, Äikseline öö, olin soos, varjud mänglesid ja naersin mu üle. Nägin kuidas Joonas (Estri surnud kihlatu) vedas Essut aina sügavamale mülkasse. Jooksin, et temani jõuda, aga ei jõudnud lähemale. Kukkusin pidevalt ja kukkudes tekkis kuristik, iga kukkumisega kaasnes ärkamine. Unemati unustas mu unenäo „replay“ nupupeale vist. Peale kümnendat või üheteistkümnendat kordust, läksin vetsu ja jõin mahla. Uuesti uinudes olin tagasi ojata kivikaldal. Vihma polnud ja päikest ka mitte. Vaatasin taevast. Seal laius tekst „Miks sa ei ütle“. Mida mul öelda oli vaja? Lause hakkas kajama igalt poolt. Tõusin ja hakkasin jooksma. Lõpuks kõik vaibus. Olin jooksnud suletud silmadega, kuna võsa tuli ette ja nüüd, avades silmad, olin seisma jäänud meeter enne suurt puud. Ma jäin seda imetlema, polnud näinud varem sellise mustriga puuda, selle koor oli nagu üks suur joonistus. Koor helendas õrnalt, imeilus vaatepilt. Ma puudutasin seda ja samal ajal hakkas kogu pilt mänglema. Tekkis uus muster. Uks. Proovisin seda avada, õnnestunult. Läksin sisse, seal oli hubane. Uks sulgus ja läks pimedaks, järsku kukkusin, pikalt ja siis vajusin. Värvid tulid tagasi, olin soos, Joonas irvitas mu kõrval, ma hõikasin talle: „Miks sa ei aita“. Ta kuju haihtus, aga naer ei lakanud. Ma sain veel kopsud õhku täis tõmmatud enne kui mu nina mülkasse vajus. Silmasin veel kedagi, ta oli lilledega, aga ta nägu oli vajus ning siis saabus pimedus. Tundsin, et ei suuda enam hinge kinni hoida, proovisin hingata, kõik tuli kurku, hakkasin köhima...


Ma hakkan kolima, leidsin hetkel omale unistuste maja, loodan et peale suve jõuan tagasi teie juurde, kui ei, võite mind vaatama tulla, kui ma ei vasta, siis see ei tähenda et ma külmunud oleks, lihtsalt seal maal on selline asi moes. Harjutage telepaatia teel suhtlemist seega, enne kui külla sõitma hakkate:)

Thursday, July 1, 2010

1, 2, boooooom ... tõtttttõtttttttõõõõõõõõõõ

Vaatasin ühe lille õit ja leidsin seitse eri värvust seal:)


Ma olen leidnud mõtte, et mu toas peaks kasvama muru, ma olen kasvanud maal ja soovin ka maapinna või roheluse lähedust. Ja vihmapilv on ka toest puudu, hommikul laseks sel äratada end kerge sabinaga. Hmm, miks nii palav peab olema? Midagi oleks nagu puudu. Õhk. Jahe õhk. Värske jahe õhk. Ma pean talvel seda purkide viisi suveks varuma vist. Imelik on nagu ilma selleta. Veel parem, tekitan oma peas kujutluse talvest ja jään magama, huvitav kas keha suudab luua piisavalt jaheda õhkkonna mu jaoks? Seega tekita magama siis jälle:D


Kammib, kammib. Aga kes kammib? Ei tea. Millega kammib? Ei saa aru. Kust kammib? Ei tunne. Hmm, kes tõestab, et kammib? Loe eelnevat teksti:)(kes mõtles, et ma normaalne olen ja veel hullem, kes seda välja julges öelda)

See kutsus järgnema...

...iga sammuga tundus, et metsatee justkui muutus, tuhmus, segunes. Värvid lihtsalt hajusid. Lõpuks hakkas kõik keerlema, aga helin sai selgemaks. Midagi puutus mu vastu. Ja siis kuulsin päris selgelt oma kõrvalt "Sauki". Silmad avanesid järsku ja mu ees oli hele udu, erinevate variatsioonidega. Miski hääl rääkis kuskil. Pilt lõi selgeks. Sain aru, et olin sõbranna suure toa diivanile uinunud öösel ja praegu sillerdas keskpäevase päikse kiireke mu näol. Sõbranna lõpetas kõne ja nähes, et ma ärkasin, hakkas naerma. Ma küsisin: "Millega ma jälle hakkama sain?". Ta vastas: "Sa suutsid filmi kõige parema koha ajal magama jääda," naerupahvakas, "aga su näoilmet magasid ei ületa miski, oleks sul laugudele silmad joonistatud olnud, arvanuks me siiani, et sa tõsiselt olid filmi süvenenud". Ma sulgesin silmad ja ohkasin. Sõbranna kutt saabus kohvikannuga: Noh unimüts, tibake tõrva äkki paneb su käima jälle". Eks me siis kohvitasime ja sõbranna tõi ka võikude materjali. Mõtlesin miks alati ärkan kõige magusama une peale. Varsti liikusime randa, plaanis oli väheke suvemõnusid nautida ja vanade tuttavatega õhtul suurem kokkusaamine teha. Rand oli inimesi täis, kuid leidsime sellise vaiksema koha, Marje (sõbranna) jäi päevitama, me Rainiga (sõbranna kutt) läksime skuutri rendi kohta uurima. Tegime siis pooletunnise võidukihutamise ja tulime naerdes Marje juurde. Teepeal oli Rain jäätist ostnud ja pani selle vastu Marje nina, kes selle peale end ülesse ehmatas. Korra käisime kolmekesi ujumas veel, rohkem oli see nagu üksteise ülekastmine kui ujumine, aga ujuda sai ka. Võtsime veel päikest vähe ja saimegi kolme tunniga hakkama. Läksime Marje juurde tagasi. Elasin suvel ta suvila ühes toas, traditsiooniline värk juba kolmandat suve. Olime palju koos läbi elanud ja tundsime üksteist läbi ja lõhki. Mõelda vaid, aind neli aastat tuttavad. Selliseks kasvas välja laagritutvust peale kõrgkooli lõppu. Aga sättisime end korda ja pärast kehakinnitust liikusime kokkusaamisele. Üks ammune koolikaaslane oli omale suurema maalapi koos majaga soetanud ja sinna suutnud juba suurema katusealuse teha koos grillivõimalusega. Rahvast oli juba üks kümmekonna ringis, paar võõrast nägu neist. Saunamajake oli ka lähedal ja sealt mu koolikaaslane välja sammuski, ise hõigates: "Saun on esmakülastuseks valmis". Läksime teda tervitama. Rain teadis Aldret (mu koolikaaslane) lapsepõlvest, nad olid üleaia naabripoisid. Aldre ja Marje tutvustasid mind ja Raini oma uuele töökollektiivile, kes ka just saabus, kaks noormeest ja kolm neiut ning ülemuseproua. Käis kohe mõte läbi, et kas naisülemuse all töötada on ka kuidagi teistmoodi, aga eks seda saab veel uurida. Pidu möödus ilusti, sai naerda, tantsida ja isegi saunatatud. Koju jõudes olime kõik väga väsinud, elektrooniline raadiokell näitas ka juba 3:49. Naersime veel, et kohe näha, et karsklased ei pea kaua vastu. Muidugi oli meist ainult Rain karsklane, Marje ei joonud, kuna pidi hommikul õe last hoidma ja mina polnud lihtsalt konditsioonis, nagu juba viimased 3 nädalat. Aga mis sa teed, kui su hea sõber purjus peaga ära upub, lõõb ikka korralikult kõikuma kõik. Mõelda vaid, juba 22 päeva pole teda. Huh, valus on vaadata oma parimat sõbrannat, Essut (Estri). Neil oleks just saanud esimene kuu kihlusest. Ja suve lõpus juba 6 aasta koos olemist. Peangi talle homme külla minema, pidin aitama tal toa remondiga ühele poole saada, aga sellest kujuneb rohkem "hoia ja lohuta" aeg. Ma veel imestan, et ta suudab mind nähes korraks naeratuse näole manada. Aga nüüd unele, tagasi sellele mäenõlvale, tagasi päikseloojangut nautima. Zzzzzzzzzz. Sajab. Mu märkmik on põues ja päiksest on järel vaid kuma. Künkal ma ka pole. Ümbrus on teine. Tahaks punase taeva poole minna, aga see poleks õige, tunnen et pean paremale minema. Keegi on taevasse pilvedest noole teinud, just sinna kuhu ma lähen. Rumal, kes pea taevas kõnnib, komistasin ning kukkusin, aga mis mulle ette jäi. Keset aasa on sammaldunud puuluuk? Ja muidugi on vaja see avada. Aga seal paistab valgus, päris lõpus. See tuleb lähemale. Luuki ei saa ka kinni panna, jõud on otsas. See liigub kuidagi väga kiiresti, ei suuda liikuda ka, aju oleks nagu keha üle kontrolli kaotanud. See jõuab kohale varsti, liiga kiiresti. Meenutab nagu rong tuleks tunnelist...


Vaata taevasse, vaata lähemalt. Mina vaatan. Oma mõtetes. Pilved varjutavad osasid tähti ja moodustavad kujundeid: lõvi, rohutirts, orangotang, koaala, pistrik jne. Nüüd loob päris hea kujutluspildi sarvedega tiigrist. Mina seega. Kaljukits ja Tiiger:) Loomariik on ikka kirev. Oleks mõni hiidsisalikust siil ka kuskil, paha ei teeks, tagasi dinode juurde.

Vesi on otsakorral, seega varusid täiendama. Tagasis siis kui vett leian:)

Sunday, June 20, 2010

And the story begins...

Öös oli asju, aga mina nägin und ja veel nii hea oli teine, et ma suutsin oma vasaku käe randme valusaks magada :D

See päikseloojang tuli uudsena mu juurde, hiilis tasahilju mulle ligi. Järsku kumas kõik oranžilt ja ma istusin vaikides kõrgel künkal ning nautisin viimast sooja päiksekuma. Tuul oli vaikne ja mu märkmik liiga valge. Olin kaua hoidnud käes pastakat ja oodanud tärkavaid mõtteid. Nüüd need lõpuks siis tulid. Lehed järjest täitusid, tuul tõusis, päike uinus. Linnulaul riivas kõrva, see polnud tavaline ja ka mitte terviklik. Jäin kuulatama. Linnulaul, vist mitte, nagu õrnalt unelev ja katkendlik meloodia. See kostus lähedalt. Ma pidin tõusma ja sellele järgnema, sest see oli köitev, see oli midagi kummalist. See kutsus järgnema...

Ma pole siiani aru saanud, kas ma peaks hankima omale käekella ja vast ei olegi vaja aru saada, kuna aeg on suhteline mõiste. See on alati olnud olemas ja jääb ka alatiseks siia.

Lunastan vabadust oma mõistusele ja lähen naudin loodust:)

Päikseloojangusse...

Thursday, June 17, 2010

Mmmmmmmmmmmmmmõte...kadus ära

Tahes tahtmata on selliseid päevi, kus mõtted liiguvad kiiremini kui neist aru saad, täna peaks mul olema üks sellistest päevadest. Eks ma seetõttu olengi vähe eemalolev ja naudin oma mõistuse keerdkäike, selle asemel, et midagi praktilist kaasa teha. Mõistus käitub huvitavalt sellistes olukordades. Peamine aga on see, et need mõne mõtte järelkajad tekitavad hoopis uued ja huvitavamad mõtted. Seekord ma edasi ei pajata sellest, võibolla kunagi, kui tuleb kihk peale.

Niisiis, asume nüüd asja kallale. Blogi läbis uuenduskuuri nii disainilt kui ka sisult ning pealkiri muutus ka, seega paikneb siin eelnevalt ainult üks sissekanne, üks mõttekäik mu suureks luuletuseks. See on ainult positiivne, tekitas suure motivatsiooni puhangu siia kirjutama hakata.

Me & Sunset on siis mu uue ellusuhtumise mõttevili. Päikseloojang on üks ilusamaid hetki, mis talletub mu mälusoppidesse, see peaks andma märku, et midagi lõppeb, aga iga lõpp on millegi uue algus, seega toimub omamoodi loomine. See toimub ka minus, ka kõigis teistes, iseasi kuidas keegi seda tõlgendab. Samas need sõnad kõlavad mu peas ja mälus moodustub terve suur seiklus alates päikseloojangust. Võibolla kujuneb see siin mu fantaasia viljaks, seikluseks mille lõppu ma veel ei tea, kuid see on vaid üks uitmõte hetkel mu peas.

Suurim eesmärk on mul see suvi saada valmis oma kaua mõtetes haututud tibuke. Selleks siis illustreeritud luulekogu ja kindlasti on kõigil võimalik see oma riiulitele soetada kunagi. Mõte on teha 2 erinevat versiooni - üks müügiks, teine kinkimiseks. Koosneks see siis vanadest, parematest paladest ja uutest, selle suve inspiratsiooni puhangutest. Need uued jäävad varjatuks kõigi eest, kuni teoste ilmumiseni, seega on ka väike müstika maik juures kogu asjal.

Tänase päeva lause on: Tuled 5 minutit varem, jõudsid õigeaegselt, tuled õigeks ajaks, jäid hiljaks. See ei olenud otseselt suunatud mu kursaõele, kes suudab alati hilineda, vaid motiveeris mind täna aega planeerima. Loodan, et nii mõnigi paneb selle kunagi kõrvataha omale:)

Tahaks nii palju kirjutada siia, aga hetkel aitab. Kõhtu tuleb täita ja muid askeldamisi on ka veel, aga see ei tähenda, et blogi seisma jääb. Peagi olen tagasi. Seniks aga nautige päikseloojangut kogu selle hiilguses!

Tänan:)

Tuesday, January 19, 2010

Midagi minevikust kandus tulevikku ning sai olevikuks!

Kuuvalgus, nägu, puudutus, varjud, aken, voodi, vaade, must-valge, padi, tekk, hingamine, liigutused, kardin, soojus, tunne, tardumine, pudel, vesi, tilk, hetk, seinad, jälg, haav, veri, immitsema, lill, leht, langemine, mõtted, ringutus, vaikus, juuksed, küünal, leek, kuma, võbelemine, suitsujuga, hõõgub, tuulekell, tolm, puud, lumi, lagi, vaip, lina, nahk, lihased, siid, lõhn, lõõgastus, unustus, tuksed, kahin, õõtsumine, haigutus, avamine, õhk, jahe, riivama, nagin, lauad, maitse, haakuma, hinglema, vine, hõrk, vein.