Thursday, July 1, 2010

1, 2, boooooom ... tõtttttõtttttttõõõõõõõõõõ

Vaatasin ühe lille õit ja leidsin seitse eri värvust seal:)


Ma olen leidnud mõtte, et mu toas peaks kasvama muru, ma olen kasvanud maal ja soovin ka maapinna või roheluse lähedust. Ja vihmapilv on ka toest puudu, hommikul laseks sel äratada end kerge sabinaga. Hmm, miks nii palav peab olema? Midagi oleks nagu puudu. Õhk. Jahe õhk. Värske jahe õhk. Ma pean talvel seda purkide viisi suveks varuma vist. Imelik on nagu ilma selleta. Veel parem, tekitan oma peas kujutluse talvest ja jään magama, huvitav kas keha suudab luua piisavalt jaheda õhkkonna mu jaoks? Seega tekita magama siis jälle:D


Kammib, kammib. Aga kes kammib? Ei tea. Millega kammib? Ei saa aru. Kust kammib? Ei tunne. Hmm, kes tõestab, et kammib? Loe eelnevat teksti:)(kes mõtles, et ma normaalne olen ja veel hullem, kes seda välja julges öelda)

See kutsus järgnema...

...iga sammuga tundus, et metsatee justkui muutus, tuhmus, segunes. Värvid lihtsalt hajusid. Lõpuks hakkas kõik keerlema, aga helin sai selgemaks. Midagi puutus mu vastu. Ja siis kuulsin päris selgelt oma kõrvalt "Sauki". Silmad avanesid järsku ja mu ees oli hele udu, erinevate variatsioonidega. Miski hääl rääkis kuskil. Pilt lõi selgeks. Sain aru, et olin sõbranna suure toa diivanile uinunud öösel ja praegu sillerdas keskpäevase päikse kiireke mu näol. Sõbranna lõpetas kõne ja nähes, et ma ärkasin, hakkas naerma. Ma küsisin: "Millega ma jälle hakkama sain?". Ta vastas: "Sa suutsid filmi kõige parema koha ajal magama jääda," naerupahvakas, "aga su näoilmet magasid ei ületa miski, oleks sul laugudele silmad joonistatud olnud, arvanuks me siiani, et sa tõsiselt olid filmi süvenenud". Ma sulgesin silmad ja ohkasin. Sõbranna kutt saabus kohvikannuga: Noh unimüts, tibake tõrva äkki paneb su käima jälle". Eks me siis kohvitasime ja sõbranna tõi ka võikude materjali. Mõtlesin miks alati ärkan kõige magusama une peale. Varsti liikusime randa, plaanis oli väheke suvemõnusid nautida ja vanade tuttavatega õhtul suurem kokkusaamine teha. Rand oli inimesi täis, kuid leidsime sellise vaiksema koha, Marje (sõbranna) jäi päevitama, me Rainiga (sõbranna kutt) läksime skuutri rendi kohta uurima. Tegime siis pooletunnise võidukihutamise ja tulime naerdes Marje juurde. Teepeal oli Rain jäätist ostnud ja pani selle vastu Marje nina, kes selle peale end ülesse ehmatas. Korra käisime kolmekesi ujumas veel, rohkem oli see nagu üksteise ülekastmine kui ujumine, aga ujuda sai ka. Võtsime veel päikest vähe ja saimegi kolme tunniga hakkama. Läksime Marje juurde tagasi. Elasin suvel ta suvila ühes toas, traditsiooniline värk juba kolmandat suve. Olime palju koos läbi elanud ja tundsime üksteist läbi ja lõhki. Mõelda vaid, aind neli aastat tuttavad. Selliseks kasvas välja laagritutvust peale kõrgkooli lõppu. Aga sättisime end korda ja pärast kehakinnitust liikusime kokkusaamisele. Üks ammune koolikaaslane oli omale suurema maalapi koos majaga soetanud ja sinna suutnud juba suurema katusealuse teha koos grillivõimalusega. Rahvast oli juba üks kümmekonna ringis, paar võõrast nägu neist. Saunamajake oli ka lähedal ja sealt mu koolikaaslane välja sammuski, ise hõigates: "Saun on esmakülastuseks valmis". Läksime teda tervitama. Rain teadis Aldret (mu koolikaaslane) lapsepõlvest, nad olid üleaia naabripoisid. Aldre ja Marje tutvustasid mind ja Raini oma uuele töökollektiivile, kes ka just saabus, kaks noormeest ja kolm neiut ning ülemuseproua. Käis kohe mõte läbi, et kas naisülemuse all töötada on ka kuidagi teistmoodi, aga eks seda saab veel uurida. Pidu möödus ilusti, sai naerda, tantsida ja isegi saunatatud. Koju jõudes olime kõik väga väsinud, elektrooniline raadiokell näitas ka juba 3:49. Naersime veel, et kohe näha, et karsklased ei pea kaua vastu. Muidugi oli meist ainult Rain karsklane, Marje ei joonud, kuna pidi hommikul õe last hoidma ja mina polnud lihtsalt konditsioonis, nagu juba viimased 3 nädalat. Aga mis sa teed, kui su hea sõber purjus peaga ära upub, lõõb ikka korralikult kõikuma kõik. Mõelda vaid, juba 22 päeva pole teda. Huh, valus on vaadata oma parimat sõbrannat, Essut (Estri). Neil oleks just saanud esimene kuu kihlusest. Ja suve lõpus juba 6 aasta koos olemist. Peangi talle homme külla minema, pidin aitama tal toa remondiga ühele poole saada, aga sellest kujuneb rohkem "hoia ja lohuta" aeg. Ma veel imestan, et ta suudab mind nähes korraks naeratuse näole manada. Aga nüüd unele, tagasi sellele mäenõlvale, tagasi päikseloojangut nautima. Zzzzzzzzzz. Sajab. Mu märkmik on põues ja päiksest on järel vaid kuma. Künkal ma ka pole. Ümbrus on teine. Tahaks punase taeva poole minna, aga see poleks õige, tunnen et pean paremale minema. Keegi on taevasse pilvedest noole teinud, just sinna kuhu ma lähen. Rumal, kes pea taevas kõnnib, komistasin ning kukkusin, aga mis mulle ette jäi. Keset aasa on sammaldunud puuluuk? Ja muidugi on vaja see avada. Aga seal paistab valgus, päris lõpus. See tuleb lähemale. Luuki ei saa ka kinni panna, jõud on otsas. See liigub kuidagi väga kiiresti, ei suuda liikuda ka, aju oleks nagu keha üle kontrolli kaotanud. See jõuab kohale varsti, liiga kiiresti. Meenutab nagu rong tuleks tunnelist...


Vaata taevasse, vaata lähemalt. Mina vaatan. Oma mõtetes. Pilved varjutavad osasid tähti ja moodustavad kujundeid: lõvi, rohutirts, orangotang, koaala, pistrik jne. Nüüd loob päris hea kujutluspildi sarvedega tiigrist. Mina seega. Kaljukits ja Tiiger:) Loomariik on ikka kirev. Oleks mõni hiidsisalikust siil ka kuskil, paha ei teeks, tagasi dinode juurde.

Vesi on otsakorral, seega varusid täiendama. Tagasis siis kui vett leian:)

2 comments:

  1. huvitavad mõtted sul Tõnis. Sinus on midagi peidus seal koore all..

    ReplyDelete