
...sulgesin silmad ja lendlesin läbi mälestuste. Igas mälestuses nägin teda naeratamas. Nii see siis peabki olema. Ma ei suutnud neid kokku lugeda, aga ärgates tundsin, et ta on minuga, sügaval sisimas. Nüüd oli see hetk kus valikuid teha, kas minna edasi, nautida olevikku või hääbuda mineviku varjudesse. Sillerdav päike aitas mul otsustada edasimineku kasuks, see peabki nii olema. Ma võtsin oma dressika ja läksin välja, oli ju siiski suvi, tuli nautida seda. Damn, olin unustanud oma mobiili, käisin sellel järel ja tõtasin kohvikusse keha kinnitama.
Pärast auravat pitsat ja kaht tassi kohvi, olin piisavalt reibas, et midagi ette võtta. Helistasin Emiliale ja Rasmusele, kursakaaslastele, kes siinkandis puhkamas olid. Rassilt sain teada, et tal plaan vanemate jahiga sõitma minna ja kuna tal kaaslaste vastu midagi pole, siis läksime Emmaga kaasa. Kuna Emma paiknes mineku teel, siis saime kokku ja käisime poes, lappasime kerge piknikukorvi jagu toitu kaasa – sai, poolsuitsu vorst, juust, tomat, kurk, grillitud kana poolkoivad, suure meekoogi, multinektari ja mõningad Beershake’id.
Rannaliiv oli mõnusalt soe ja taevas pilvitu, hea oli jalutada. Emma rääkis, mida ta siiani teinud oli. Eriti meeldis mulle kuulda teha võistlustest. Ta oli kaks korda käinud Šveitsis ekstreem-lauatamis etappidel. Ma lihtsalt armastan seda ala. Ootan juba talve, sest Emma lubas mulle nädalase treeninglaagri teha vaheajal.
Ootamatult olime jõudnud Rassi suvekoduni, ta askeldas juba jahi kallal ja tervitas kui lähemale jõudsime. Pool tundi hiljem sõitsime eemale maismaast, tuul oli mõnus ja jahutav, sest vahepeal oli temperatuur tõusnud 34C-ni.
Rass ohjas me merihobu hästi, tal oli juba 14 sõit see suvi. Me Emmaga valmistasime söögikorra ette, niikaua kuni Rass kena koha otsis, kus ankrusse jääda. Sõime, lobisesime, naersime – selline hea fiiling oli juba sees. Vesi oli rahulik ja kuna tuul oli vaiksemaks jäänud, plaanisime kerget suplust.
Võtsin Rassilt saadud maski ja hüppasin, jahe vesi vallandas mõnusad värinad, tundsin kuidas vesi kehale survet avaldas. Mõned üksikud kalad olid lähedusse alles jäänud. Umbes 40 sekundit oli mul aega, sest kauem ma polnud veel veeall olnud. Nägin põhja, mõnusalt kivine, õle puistatud liivaga, mõningad taimed, mõni vee-elukas, keda ma veel ei teadnud. 20 sekundit veel. Leidsin ühe kena kivi, see hakkas kohe silma. Punakas, sätendav, kujult peaaegu ümar. Ma võtsin selle kätte, uurisin korra. See sätendav asi oli kivi sees. Nägin seda kivi pragudest. 8 sekundit. Tõstsin pilgu, et ülesse minna, aga ei suutnud. Mu meeli täitis Essu, tema naeratus. Ma nägin teda järsku nii elavana. Tahtsin sirutada kätt, aga ta haihtus. Olin juba 10 sekundit kauem olnud, tundsin, et nüüd või ei iial ja andsin endale korraliku tõuke põhjast. Välja saades oli õhk nii magus ja väärtuslik, olin veeall pea 65 sekundit. Emma ja Rass olid juba jahile ronimas. Ma imestan, et neid tähele ei pannud, aga vaadates jahi poole, olin ma oma 20-25 m sellest eemale ka saanud kuidagi. Ujusin jahile ja arutasime veealusest maastikust vähe. Trippisime 2-3 tundi veel ja siis veetsime õhtupooliku Rassi pool, vaatasime vanu häid filme ja tegime igati lahus oldud aega tasa. Lõpuks uinusin kamina ees karvasel vaibal.
Õhupuudus, vesi, Essu. Kus ma olen, nägin seda punast kivikest, sätendas. Kuidas ma jälle vette sain. Jõudsin pinnale, polnud päikest, oli vaid Essu maja ja suur vihmahoog. Vaatasin alla, seisin paljajalu vihmast tekkinud lombis. Järsku enam ei tilkunud, nägin Essut naeratamas lombis. Tõstsin pilgu, päike paistis, ta jooksis maja poole. Ma ei suutnud liigutada...
No comments:
Post a Comment