Sunday, June 20, 2010

And the story begins...

Öös oli asju, aga mina nägin und ja veel nii hea oli teine, et ma suutsin oma vasaku käe randme valusaks magada :D

See päikseloojang tuli uudsena mu juurde, hiilis tasahilju mulle ligi. Järsku kumas kõik oranžilt ja ma istusin vaikides kõrgel künkal ning nautisin viimast sooja päiksekuma. Tuul oli vaikne ja mu märkmik liiga valge. Olin kaua hoidnud käes pastakat ja oodanud tärkavaid mõtteid. Nüüd need lõpuks siis tulid. Lehed järjest täitusid, tuul tõusis, päike uinus. Linnulaul riivas kõrva, see polnud tavaline ja ka mitte terviklik. Jäin kuulatama. Linnulaul, vist mitte, nagu õrnalt unelev ja katkendlik meloodia. See kostus lähedalt. Ma pidin tõusma ja sellele järgnema, sest see oli köitev, see oli midagi kummalist. See kutsus järgnema...

Ma pole siiani aru saanud, kas ma peaks hankima omale käekella ja vast ei olegi vaja aru saada, kuna aeg on suhteline mõiste. See on alati olnud olemas ja jääb ka alatiseks siia.

Lunastan vabadust oma mõistusele ja lähen naudin loodust:)

Päikseloojangusse...

No comments:

Post a Comment