Sunday, June 20, 2010

And the story begins...

Öös oli asju, aga mina nägin und ja veel nii hea oli teine, et ma suutsin oma vasaku käe randme valusaks magada :D

See päikseloojang tuli uudsena mu juurde, hiilis tasahilju mulle ligi. Järsku kumas kõik oranžilt ja ma istusin vaikides kõrgel künkal ning nautisin viimast sooja päiksekuma. Tuul oli vaikne ja mu märkmik liiga valge. Olin kaua hoidnud käes pastakat ja oodanud tärkavaid mõtteid. Nüüd need lõpuks siis tulid. Lehed järjest täitusid, tuul tõusis, päike uinus. Linnulaul riivas kõrva, see polnud tavaline ja ka mitte terviklik. Jäin kuulatama. Linnulaul, vist mitte, nagu õrnalt unelev ja katkendlik meloodia. See kostus lähedalt. Ma pidin tõusma ja sellele järgnema, sest see oli köitev, see oli midagi kummalist. See kutsus järgnema...

Ma pole siiani aru saanud, kas ma peaks hankima omale käekella ja vast ei olegi vaja aru saada, kuna aeg on suhteline mõiste. See on alati olnud olemas ja jääb ka alatiseks siia.

Lunastan vabadust oma mõistusele ja lähen naudin loodust:)

Päikseloojangusse...

Thursday, June 17, 2010

Mmmmmmmmmmmmmmõte...kadus ära

Tahes tahtmata on selliseid päevi, kus mõtted liiguvad kiiremini kui neist aru saad, täna peaks mul olema üks sellistest päevadest. Eks ma seetõttu olengi vähe eemalolev ja naudin oma mõistuse keerdkäike, selle asemel, et midagi praktilist kaasa teha. Mõistus käitub huvitavalt sellistes olukordades. Peamine aga on see, et need mõne mõtte järelkajad tekitavad hoopis uued ja huvitavamad mõtted. Seekord ma edasi ei pajata sellest, võibolla kunagi, kui tuleb kihk peale.

Niisiis, asume nüüd asja kallale. Blogi läbis uuenduskuuri nii disainilt kui ka sisult ning pealkiri muutus ka, seega paikneb siin eelnevalt ainult üks sissekanne, üks mõttekäik mu suureks luuletuseks. See on ainult positiivne, tekitas suure motivatsiooni puhangu siia kirjutama hakata.

Me & Sunset on siis mu uue ellusuhtumise mõttevili. Päikseloojang on üks ilusamaid hetki, mis talletub mu mälusoppidesse, see peaks andma märku, et midagi lõppeb, aga iga lõpp on millegi uue algus, seega toimub omamoodi loomine. See toimub ka minus, ka kõigis teistes, iseasi kuidas keegi seda tõlgendab. Samas need sõnad kõlavad mu peas ja mälus moodustub terve suur seiklus alates päikseloojangust. Võibolla kujuneb see siin mu fantaasia viljaks, seikluseks mille lõppu ma veel ei tea, kuid see on vaid üks uitmõte hetkel mu peas.

Suurim eesmärk on mul see suvi saada valmis oma kaua mõtetes haututud tibuke. Selleks siis illustreeritud luulekogu ja kindlasti on kõigil võimalik see oma riiulitele soetada kunagi. Mõte on teha 2 erinevat versiooni - üks müügiks, teine kinkimiseks. Koosneks see siis vanadest, parematest paladest ja uutest, selle suve inspiratsiooni puhangutest. Need uued jäävad varjatuks kõigi eest, kuni teoste ilmumiseni, seega on ka väike müstika maik juures kogu asjal.

Tänase päeva lause on: Tuled 5 minutit varem, jõudsid õigeaegselt, tuled õigeks ajaks, jäid hiljaks. See ei olenud otseselt suunatud mu kursaõele, kes suudab alati hilineda, vaid motiveeris mind täna aega planeerima. Loodan, et nii mõnigi paneb selle kunagi kõrvataha omale:)

Tahaks nii palju kirjutada siia, aga hetkel aitab. Kõhtu tuleb täita ja muid askeldamisi on ka veel, aga see ei tähenda, et blogi seisma jääb. Peagi olen tagasi. Seniks aga nautige päikseloojangut kogu selle hiilguses!

Tänan:)