In my blue world I'm blue :)
...nad segunesid, kõik keerles, järsku oli ainult päike, linnulaul, veekohin. Pilt muutus selgemaks, olin kuskil rannas, olin end ära päevitanud, keha oli punane, liigutada valus. Järsku, tuli taevast vihma, kõrvades hakkas kumisema mingi hääl. Pärast pikka keskendumist suutsin kuulda: „Mida sa tegelikult soovid?“ ja siis saabus pimedus.
Ärkasin, üksinda. Keha surises vähe, lebasin nii kümmekond minutit, suutmata selgusele jõuda, mida teha. Tõusin istukile, leidsin kapilt kirja, Emma oli läinud koju, sest ta emaga oli midagi juhtunud. Selge. Tõusin, et pesema minna, jalg ikka veel tuikas. Hea, et duššikabiini sisse ei kukkunud. Sain end värskendatud, riietatud, läksin välja, oli juba hiline aeg, hakkas hämarduma. Suundusin rannaliivale, jalutasin, nearsin omaette, kui lõbus mul oli olnud. Leidsin ideaalse pesa, kuhu pikali visata ja päikseloojangut vaadata. Meenutasin lapsepõlve... „Olin enamuse ajast kasvanud maal vanavanemate juures. Suviti möödusid päevad tööd tehes. Pigem oli see siiski lõbu, sest kohustuslike tööde kõrval, leiutasin omale alati ka muid huvitavaid töid. Kunagi sai tiigile ehitatud hüppepukk, muutis meil naabripoistega elu huvitavamaks. Laudistee puude otsas ja onn, iga poisi unistus. Sain vanemaks, tekkisid juba majamudelid, ühe jõudsin ka valmis. See pidi tulema järve äärde, mõnus kahekorruseline, suure rõduga järve poole. Saun, hüppesild, avarad toad. Isegi ümbruskond oli osaliselt planeeritud. Rattarada metsas, mägi kust talvel lauaga alla lasta. Hmm, see meenutas, et kunagi, kui polnud raha omale lauda hankida, aga telekast tundus see nii ülilahe, leidsime naabripoistega piisavalt laia puuplangu. Sellest mitme laua meisterdamine võttis meilt peaaegu terve suve ja natukene sügistki, aga see talv, kus me neid katsetada saime, tasus meie vaeva ära. Poleks mu vanaisa suuskade määrimist õpetanud, oleks me laudadele vist rattad pidanud alla panema ja suve ootama jäänud. Meil oli suht suur mägi maakohas ja lõpus sai isegi hüpekas sinna tehtud. Esimene kips sealt tuli, aga see-eest sain ma esimese 360 tehtud. Kips muidugi ei tulnud trikist, vaid unustasin tegemise joovastusest, et all on betoonist veevoolu reguleeriv ehitis. Sõitsin sinna vastu ning käsi jäi valesti vahele. Aga isegi siis ei muutunud mu rõõmsameelsus pisarateks. Sai veel kipsigagi paar trikki tehtud. „...Kurb iseenesest on see, et naabripoistest ei kuule enam eriti, nad kolisid juba aastaid tagasi Austriasse. Peakski kunagi suhtlema jälle ja külla minema. Olin oma mälestustes sobrades kivikesi sättinud ja nüüd ehmatas ära. Olin unenäos kõlanud küsimuse nendest kokku kirjutanud. Möödus minut ja ma pahvatasin naerma. Kas see just õige vastus oli, aga meenutustest kerkis välja, et ma olin tahtnud oma elu võimalikult huvitavaks elada. Olen ju tegelikult selle saavutanud. Tõusin ja läksin ära, jalutasin. Läksin Essu endise majani, sisenesin. Jalutasin ta tuppa ja viskasin voodisse pikali. Miks ma siia tulin, ei tea. Äkki ära leppima. Ajasin end pärast poolt tundi püsti ja vaatasin, et koristama peaks. Enamus tubadest sain korda, visuaalselt silm puhkas juba. Väljas oli juba suve mõsites pime. Lahkusin, jalutasin veel. Käisin Marje juurest läbi, vahetasin riided, võtsin midagi söödavat ja läksin uuele tiirule välja. Jalutasin mööda tänavaid, avastasin järsku, et Emma juures tuli põleb, helistasin talle, ta kutsus mu sisse. Sisenesin tavatul viisil. Kuna ta vanemad magasid, siis ronisin Emma rõdule ja sisenesin sealt. Rääkisime natuke. Leppisime kokku, et järgmine kord teeme jutuõhtu, kahekesi, räägime üksteisele millised me oleme. Tegelikult me natuke teamegi, aga see tundus tol hetkel vajalik. Emma tõi viinamarju ja juustukuubikuid ning siis süvenesime filmi maailma. Ta oli just saanud omale Chalet Girl’i bluray ning asusime seda vaatama. Film vaadatud, vajus ta mu rinnale magama, ka mina olin väsinud ja proovisin uinuda. Viimalne kellaaeg mida mäletan oli 3.28. Pimedus, hääletus, tühjus...
This seat is waiting for me, hope to get there soon :)

