Monday, August 23, 2010

Back in action...

Vahepeal oled sa tähesäras, vahepeal sind lihtsalt lastakse veega alla. Nii see elu käib:)


Tegin vahepeal digimuutumise ära, loodan, et keegi ei nurise:)


...üritasin end liigutada, tulutult. Vajusin, meeltes see neid lilledega, neid ükshaaval mülkasse loopimas. Järsku mu jalad vabanesid, aga ma tundsin vaid tohutut lämbumist ja järsku ma kukkusin mülkast välja. Ärkasin, oli valge, ma olin voodi kõrval maas. Üleni külma higiga kaetud, läksin pesema. See uni oli nii segana ja elav mu peas. Ma tundsin ikka väsimust, mulle ei meeldi sellised ööd. Kuid siis sain aru sellest, mu süda soovis, et ma räägiks oma tunnetest Essule. See saab raske olema. Tegin omale paar võileiba ja läksin välja. Vihma tibutas õrnalt, mulle sobis see hetkel. Läksin mööda metsarada kunagise onni juurde, kõik oli nii räsitud, kuid mälestused olid head. Onn poleks enam mind kannatanud, seega liikusin lihtsalt ringi, otsides vanu sissekraabitud salakeelseid märke, et elavdada mälestusi. Esimene märk tegi haiget, sest see oli muutunud. Ma silmitsesin kaua seda. Kunagi oli Essu kraapinud sinna mu nime, kuid see südamekujulise ripatsiga kett, mille puukoor osaliselt endasse oli neelanud, oli uus asi mu jaoks. Kuidas ma küll seda polnud varem märganud, kuidas saab nii pime olla? Ma tõesti olin siin nii harva käinud ja peamiselt nautimas õhkkonda ning mitte pöörates tähelepanu muule. Ma tundsin selle keti ära, see oli üks kalleimaid mälestusi ta lapsepõlvest, alati oli ta seda kandnud, kuni Joosepi ilmumiseni. Sellest ajast oli see kett ta kaelast kadunud olnud. Ma pean temaga rääkima minema. Ma helistasin talle, aga keegi ei vastanud. Ta ei tulnud ka uksele, mul tekkis juba hirm. Käisin ja tõin varuvõtme aiast ning sisenesin. Kõik oli teisiti, süngem. Ma vaatasin tubades ringi, seal oli tühjus. Voodil lebas kiri.

„Ohh, ma ei oska kuidagi alustada, lihtsam oleks minna ära sõnatult, aga ma tean, et sa otsiks mind lõpmatuseni siis. Mul oli nii hea sinuga koos, see aitas mul üle olla kogu valust ning tõi mulle selguse mu plaanides. Ma lihtsalt pidin vastu võtma otsuse ja ära minema. Mul on vaja end uuesti leida ja saada hakkama kogu selle olukorraga. Ma kontakteerun sinuga kindlasti, kuid kuna, seda ma ei tea. Palun hoia end ja ole sama tubli edasi. Sa oled kalleim, kes mul alles on. On üks asi veel miks ma läksin. See allasurutud soov, soov olla sinuga natukene lähedasem. Ma ei tea kas sa taipasid seda või ei, aga enne seda kõike olid sa ainuke, keda ma oleks näinud enda kõrval. Olid ka nõrkuse hetked Joosepiga koos olles, aga ma sain sellest üle. Kuid nüüd lõikas ka see mind valusalt ja ma tean, et ma pean sellega muud moodi tegelema. Ma tean, et kas sina tundsid mu vastu midagi, aga ma ei tea miks need rajad nii läksid, ehk on see mingi märk, et nii ei peaks, aga eks see selgub sellel äraoleku ajal. Palun andesta mulle kui ma sind kuidagi sellega kurvastasin, aga ma pidin seda tegema. Hoia end. Suured – suured kallistused, mu hea sõber.

Sa oled parim,

Sinu Essu“

Ma olin rabatud, mitte ainult kirjast vaid ka sellest, et ta oli läinud. Ümbrus lõi kõikuma ja pisarad hakkasid vaikselt voolama. Ma jäin sinna lebama ja ei suutnud enam muust mõelda, kui et ta oli läinud. Mingi aega ma ka uinusin sinna. Ma leidsin end koopas, pime oli, aind lagi helendas kummaliselt. Pikemalt vaadates sain aru, et se oli midagi peegli sarmast, ainult läbi selle nägin ma mülka peale. Neiu käest langes viimane õis ja paar pisarat kukkus. Ta hakkas kapuutsi ära võtma, kuid ma juba teadsin, et see on Essu. Nüüd ma ka tundsin seda, et meie vahele jääbki see sein. Ma sulgesin silmad, ma ei suutnud leppida sellega. Kui uuesti silmad avasin, siis olin jälle künkal, kaugemal sadas ja päike paistis. Vikerkaared ilmusid taevasse. „Tükike head igas halvas“, mulle meenusid Essu sõnad. Ju siis see on nii. Ma tõusin ja proovisin nautida seda, proovisin naeratada...


Igatsus poeb hinge, aga ma tean, et seal kuskil kaugustes on see "miski" mille ma kord leian ja kõik muutub veel paremaks kui praegu:) Seega õnne otsingutel ka teile:)