Monday, July 12, 2010

Iga sekund puhkust on kingitus:)

Tahaks võidu joosta ajaga, aga sellest pole mingit kasu, aeg ikka võidab.


Keegi võiks leiutada masina, mis ajust pilti maha suudaks joonistada. Meestel oleks palju lihtsam naistest aru saada. Naistele poleks seda vaja, selles peas millega mehed mõtlevad ei eksisteeri ju aju:D Loodan, et saite nüüd naerda. Tegelikult on ka mehed keerukad, nad lihtsalt armastavad lihtsaid asju välja näidata.


Meenutab nagu rong tuleks tunnelist...

...ja see jõudiski kohale. Ärkasin, aknast paistvad päiksekiired tegid silmad hellaks. Niipalju siis sellest rongist. Ega öösel mõistnud ju kardinat ette tõmmata. Raadiokell näitas 7:12. Kohe näha, et unetus on suvel kallal. Panin silmad uuesti kinni, polnud veel minu aeg tõusta. Kuulasin vaikides keha helisid, päris huvitavaid hääli võib kuulda nii. Lõpuks uinusin taas. Ikka sadas, tundsin sademeid. Olin käpukil maas, samas kohas seal aasal, luuki polnud. Läksin edasi, oja poole mida kaugemal märkasin, jõudsin lähemale, aga oja oleks nagu ära voolanud. Näen vist hallukaid. Istusin maha, vaatasin sillerdavaid kive, osad neist olid märjad. Hakkas kirjuks kiskuma. Vile kostus. Proovisin leida heli allikat, aga silma ei hakanud keegi. Midagi oli valesti. Plõks. Avasin silmad ja vaatasin kella 11:56. Mul oli ainult 34 minutit aega. Kiiresti ajasin end püsti, haarasin rätiku ja siis lõi kergelt silme-eest mustaks. Koperdasin kuidagi vannituppa. Keerasin vaid külmaveekraani lahti ja läksin dušši alla. Väga mõnus oli esimene minut. Lisasin natuke sooja ka ning pesin kiirelt pea ja keha ära. Kuivatasin. Paaripäevane habe jäi siiski ajamata. Panin riidesse end, vaatasin kapist midagi vihma vastu ning väljusin 12:19. Vahepeal oli sadama hakanud. Värske vihma lõhn on ikka midagi meeletult mõnusat. Seda nautides jõudsin juba Essu majani. Ta avas juba ust, nii temalik, alati näeb ta mind enne, kui ma kohale jõuan. Ta lausa hüppas mulle kaela ja puhkes nutma. Südames oleks nagu keegi kriipinud. Ma ei te, kuidas ma vastu pean teda sellisena nähes. Ma hoidsin teda ühe käega kinni ja sulgesin ukse. Lõpuks ta laskis mu kaela vabaks ja ütles: „Tore, et sa tulid“. „Kuna ma tulemata jätaksin“ vastasin. Ta kutsus mu kööki, kus lõhnas munapudru järgi. Sõime natuke ja siis läksin tuba üle vaatama. Tuba oli juba tapeeditud, tehnika oli vaja paigaldada, lagi värvida ja põrandavaip ära sättida. Üks asi hakkas silma, mu esimene luuletus, Essu oli selle välja lõiganud ja jätnud vanale tapeedile. Kui ta vaid teaks, et see on topelt paberiga ning kõik mida tunnen tema vastu, seal teisel paberil kirjas. Ma pole kunagi Essule seda välja öelnud, pole kunagi oma käitumisega reetnud neid tundeid, mis kümneid aastaid tagasi olid. Tema oli õnnelik teistega ja mina rahul kui nägin teda õnnelikuna. Ohh, väikse poisi kartused. Essu tuli juba pistikupesade ja lambiga ning ma otsisin oma tööriistad välja. Rääkisime niisama, ilmast ja muust, vältides valulikku teemat. Lõikasin vaiba ka parajaks ja kui lagi värvitud, panin ka selle paika. Tuba oli väga kaunis, mulle meeldis Essu oskus värvidest asju kombineerida. Meie õhtupoolik jätkus rämpstoiduga filme vaadates. Mingi aja pärast tuli ta mu kaissu ja uinus niimoodi peagi. Magades olid ta näojooned nii täiuslikud, kahju et ta naeratust nii vähe näeb, tal on võrratu nägu siis. Võtsin ta kätele, viisin magamistuppa ja panin voodisse, pole see esimene kord teda nii magama viia ja vist ei jää ka viimaseks. Sättisin all kõik korda, pesin nõud ning lahkusin, mul oli oma võti, seega sain ise ukse lukustada. Ma nagu elakski aind teiste pool või vähemalt omaks kõikide sõprade elamipindade võtmeid. Valisin pikema teekonna Marje juurde, mul oli vaja mõelda. Kõik hakkas nagu üle ajama, viimasel ajal läks kõik metsa poole. Aga ka seekord ei tulnud mõtlemisest midagi välja. Voodisse heites näitas kell 1:27. Lootsin, et seekord näeb ka unes midagi põnevamat. Uinusin päris kaua. Väga rahutu öö oli, ärkasin mitmeid kordi, üleni higine. Unenägu oli katkendlik, Äikseline öö, olin soos, varjud mänglesid ja naersin mu üle. Nägin kuidas Joonas (Estri surnud kihlatu) vedas Essut aina sügavamale mülkasse. Jooksin, et temani jõuda, aga ei jõudnud lähemale. Kukkusin pidevalt ja kukkudes tekkis kuristik, iga kukkumisega kaasnes ärkamine. Unemati unustas mu unenäo „replay“ nupupeale vist. Peale kümnendat või üheteistkümnendat kordust, läksin vetsu ja jõin mahla. Uuesti uinudes olin tagasi ojata kivikaldal. Vihma polnud ja päikest ka mitte. Vaatasin taevast. Seal laius tekst „Miks sa ei ütle“. Mida mul öelda oli vaja? Lause hakkas kajama igalt poolt. Tõusin ja hakkasin jooksma. Lõpuks kõik vaibus. Olin jooksnud suletud silmadega, kuna võsa tuli ette ja nüüd, avades silmad, olin seisma jäänud meeter enne suurt puud. Ma jäin seda imetlema, polnud näinud varem sellise mustriga puuda, selle koor oli nagu üks suur joonistus. Koor helendas õrnalt, imeilus vaatepilt. Ma puudutasin seda ja samal ajal hakkas kogu pilt mänglema. Tekkis uus muster. Uks. Proovisin seda avada, õnnestunult. Läksin sisse, seal oli hubane. Uks sulgus ja läks pimedaks, järsku kukkusin, pikalt ja siis vajusin. Värvid tulid tagasi, olin soos, Joonas irvitas mu kõrval, ma hõikasin talle: „Miks sa ei aita“. Ta kuju haihtus, aga naer ei lakanud. Ma sain veel kopsud õhku täis tõmmatud enne kui mu nina mülkasse vajus. Silmasin veel kedagi, ta oli lilledega, aga ta nägu oli vajus ning siis saabus pimedus. Tundsin, et ei suuda enam hinge kinni hoida, proovisin hingata, kõik tuli kurku, hakkasin köhima...


Ma hakkan kolima, leidsin hetkel omale unistuste maja, loodan et peale suve jõuan tagasi teie juurde, kui ei, võite mind vaatama tulla, kui ma ei vasta, siis see ei tähenda et ma külmunud oleks, lihtsalt seal maal on selline asi moes. Harjutage telepaatia teel suhtlemist seega, enne kui külla sõitma hakkate:)

Thursday, July 1, 2010

1, 2, boooooom ... tõtttttõtttttttõõõõõõõõõõ

Vaatasin ühe lille õit ja leidsin seitse eri värvust seal:)


Ma olen leidnud mõtte, et mu toas peaks kasvama muru, ma olen kasvanud maal ja soovin ka maapinna või roheluse lähedust. Ja vihmapilv on ka toest puudu, hommikul laseks sel äratada end kerge sabinaga. Hmm, miks nii palav peab olema? Midagi oleks nagu puudu. Õhk. Jahe õhk. Värske jahe õhk. Ma pean talvel seda purkide viisi suveks varuma vist. Imelik on nagu ilma selleta. Veel parem, tekitan oma peas kujutluse talvest ja jään magama, huvitav kas keha suudab luua piisavalt jaheda õhkkonna mu jaoks? Seega tekita magama siis jälle:D


Kammib, kammib. Aga kes kammib? Ei tea. Millega kammib? Ei saa aru. Kust kammib? Ei tunne. Hmm, kes tõestab, et kammib? Loe eelnevat teksti:)(kes mõtles, et ma normaalne olen ja veel hullem, kes seda välja julges öelda)

See kutsus järgnema...

...iga sammuga tundus, et metsatee justkui muutus, tuhmus, segunes. Värvid lihtsalt hajusid. Lõpuks hakkas kõik keerlema, aga helin sai selgemaks. Midagi puutus mu vastu. Ja siis kuulsin päris selgelt oma kõrvalt "Sauki". Silmad avanesid järsku ja mu ees oli hele udu, erinevate variatsioonidega. Miski hääl rääkis kuskil. Pilt lõi selgeks. Sain aru, et olin sõbranna suure toa diivanile uinunud öösel ja praegu sillerdas keskpäevase päikse kiireke mu näol. Sõbranna lõpetas kõne ja nähes, et ma ärkasin, hakkas naerma. Ma küsisin: "Millega ma jälle hakkama sain?". Ta vastas: "Sa suutsid filmi kõige parema koha ajal magama jääda," naerupahvakas, "aga su näoilmet magasid ei ületa miski, oleks sul laugudele silmad joonistatud olnud, arvanuks me siiani, et sa tõsiselt olid filmi süvenenud". Ma sulgesin silmad ja ohkasin. Sõbranna kutt saabus kohvikannuga: Noh unimüts, tibake tõrva äkki paneb su käima jälle". Eks me siis kohvitasime ja sõbranna tõi ka võikude materjali. Mõtlesin miks alati ärkan kõige magusama une peale. Varsti liikusime randa, plaanis oli väheke suvemõnusid nautida ja vanade tuttavatega õhtul suurem kokkusaamine teha. Rand oli inimesi täis, kuid leidsime sellise vaiksema koha, Marje (sõbranna) jäi päevitama, me Rainiga (sõbranna kutt) läksime skuutri rendi kohta uurima. Tegime siis pooletunnise võidukihutamise ja tulime naerdes Marje juurde. Teepeal oli Rain jäätist ostnud ja pani selle vastu Marje nina, kes selle peale end ülesse ehmatas. Korra käisime kolmekesi ujumas veel, rohkem oli see nagu üksteise ülekastmine kui ujumine, aga ujuda sai ka. Võtsime veel päikest vähe ja saimegi kolme tunniga hakkama. Läksime Marje juurde tagasi. Elasin suvel ta suvila ühes toas, traditsiooniline värk juba kolmandat suve. Olime palju koos läbi elanud ja tundsime üksteist läbi ja lõhki. Mõelda vaid, aind neli aastat tuttavad. Selliseks kasvas välja laagritutvust peale kõrgkooli lõppu. Aga sättisime end korda ja pärast kehakinnitust liikusime kokkusaamisele. Üks ammune koolikaaslane oli omale suurema maalapi koos majaga soetanud ja sinna suutnud juba suurema katusealuse teha koos grillivõimalusega. Rahvast oli juba üks kümmekonna ringis, paar võõrast nägu neist. Saunamajake oli ka lähedal ja sealt mu koolikaaslane välja sammuski, ise hõigates: "Saun on esmakülastuseks valmis". Läksime teda tervitama. Rain teadis Aldret (mu koolikaaslane) lapsepõlvest, nad olid üleaia naabripoisid. Aldre ja Marje tutvustasid mind ja Raini oma uuele töökollektiivile, kes ka just saabus, kaks noormeest ja kolm neiut ning ülemuseproua. Käis kohe mõte läbi, et kas naisülemuse all töötada on ka kuidagi teistmoodi, aga eks seda saab veel uurida. Pidu möödus ilusti, sai naerda, tantsida ja isegi saunatatud. Koju jõudes olime kõik väga väsinud, elektrooniline raadiokell näitas ka juba 3:49. Naersime veel, et kohe näha, et karsklased ei pea kaua vastu. Muidugi oli meist ainult Rain karsklane, Marje ei joonud, kuna pidi hommikul õe last hoidma ja mina polnud lihtsalt konditsioonis, nagu juba viimased 3 nädalat. Aga mis sa teed, kui su hea sõber purjus peaga ära upub, lõõb ikka korralikult kõikuma kõik. Mõelda vaid, juba 22 päeva pole teda. Huh, valus on vaadata oma parimat sõbrannat, Essut (Estri). Neil oleks just saanud esimene kuu kihlusest. Ja suve lõpus juba 6 aasta koos olemist. Peangi talle homme külla minema, pidin aitama tal toa remondiga ühele poole saada, aga sellest kujuneb rohkem "hoia ja lohuta" aeg. Ma veel imestan, et ta suudab mind nähes korraks naeratuse näole manada. Aga nüüd unele, tagasi sellele mäenõlvale, tagasi päikseloojangut nautima. Zzzzzzzzzz. Sajab. Mu märkmik on põues ja päiksest on järel vaid kuma. Künkal ma ka pole. Ümbrus on teine. Tahaks punase taeva poole minna, aga see poleks õige, tunnen et pean paremale minema. Keegi on taevasse pilvedest noole teinud, just sinna kuhu ma lähen. Rumal, kes pea taevas kõnnib, komistasin ning kukkusin, aga mis mulle ette jäi. Keset aasa on sammaldunud puuluuk? Ja muidugi on vaja see avada. Aga seal paistab valgus, päris lõpus. See tuleb lähemale. Luuki ei saa ka kinni panna, jõud on otsas. See liigub kuidagi väga kiiresti, ei suuda liikuda ka, aju oleks nagu keha üle kontrolli kaotanud. See jõuab kohale varsti, liiga kiiresti. Meenutab nagu rong tuleks tunnelist...


Vaata taevasse, vaata lähemalt. Mina vaatan. Oma mõtetes. Pilved varjutavad osasid tähti ja moodustavad kujundeid: lõvi, rohutirts, orangotang, koaala, pistrik jne. Nüüd loob päris hea kujutluspildi sarvedega tiigrist. Mina seega. Kaljukits ja Tiiger:) Loomariik on ikka kirev. Oleks mõni hiidsisalikust siil ka kuskil, paha ei teeks, tagasi dinode juurde.

Vesi on otsakorral, seega varusid täiendama. Tagasis siis kui vett leian:)