.jpg)
Keegi võiks leiutada masina, mis ajust pilti maha suudaks joonistada. Meestel oleks palju lihtsam naistest aru saada. Naistele poleks seda vaja, selles peas millega mehed mõtlevad ei eksisteeri ju aju:D Loodan, et saite nüüd naerda. Tegelikult on ka mehed keerukad, nad lihtsalt armastavad lihtsaid asju välja näidata.
Meenutab nagu rong tuleks tunnelist...
...ja see jõudiski kohale. Ärkasin, aknast paistvad päiksekiired tegid silmad hellaks. Niipalju siis sellest rongist. Ega öösel mõistnud ju kardinat ette tõmmata. Raadiokell näitas 7:12. Kohe näha, et unetus on suvel kallal. Panin silmad uuesti kinni, polnud veel minu aeg tõusta. Kuulasin vaikides keha helisid, päris huvitavaid hääli võib kuulda nii. Lõpuks uinusin taas. Ikka sadas, tundsin sademeid. Olin käpukil maas, samas kohas seal aasal, luuki polnud. Läksin edasi, oja poole mida kaugemal märkasin, jõudsin lähemale, aga oja oleks nagu ära voolanud. Näen vist hallukaid. Istusin maha, vaatasin sillerdavaid kive, osad neist olid märjad. Hakkas kirjuks kiskuma. Vile kostus. Proovisin leida heli allikat, aga silma ei hakanud keegi. Midagi oli valesti. Plõks. Avasin silmad ja vaatasin kella 11:56. Mul oli ainult 34 minutit aega. Kiiresti ajasin end püsti, haarasin rätiku ja siis lõi kergelt silme-eest mustaks. Koperdasin kuidagi vannituppa. Keerasin vaid külmaveekraani lahti ja läksin dušši alla. Väga mõnus oli esimene minut. Lisasin natuke sooja ka ning pesin kiirelt pea ja keha ära. Kuivatasin. Paaripäevane habe jäi siiski ajamata. Panin riidesse end, vaatasin kapist midagi vihma vastu ning väljusin 12:19. Vahepeal oli sadama hakanud. Värske vihma lõhn on ikka midagi meeletult mõnusat. Seda nautides jõudsin juba Essu majani. Ta avas juba ust, nii temalik, alati näeb ta mind enne, kui ma kohale jõuan. Ta lausa hüppas mulle kaela ja puhkes nutma. Südames oleks nagu keegi kriipinud. Ma ei te, kuidas ma vastu pean teda sellisena nähes. Ma hoidsin teda ühe käega kinni ja sulgesin ukse. Lõpuks ta laskis mu kaela vabaks ja ütles: „Tore, et sa tulid“. „Kuna ma tulemata jätaksin“ vastasin. Ta kutsus mu kööki, kus lõhnas munapudru järgi. Sõime natuke ja siis läksin tuba üle vaatama. Tuba oli juba tapeeditud, tehnika oli vaja paigaldada, lagi värvida ja põrandavaip ära sättida. Üks asi hakkas silma, mu esimene luuletus, Essu oli selle välja lõiganud ja jätnud vanale tapeedile. Kui ta vaid teaks, et see on topelt paberiga ning kõik mida tunnen tema vastu, seal teisel paberil kirjas. Ma pole kunagi Essule seda välja öelnud, pole kunagi oma käitumisega reetnud neid tundeid, mis kümneid aastaid tagasi olid. Tema oli õnnelik teistega ja mina rahul kui nägin teda õnnelikuna. Ohh, väikse poisi kartused. Essu tuli juba pistikupesade ja lambiga ning ma otsisin oma tööriistad välja. Rääkisime niisama, ilmast ja muust, vältides valulikku teemat. Lõikasin vaiba ka parajaks ja kui lagi värvitud, panin ka selle paika. Tuba oli väga kaunis, mulle meeldis Essu oskus värvidest asju kombineerida. Meie õhtupoolik jätkus rämpstoiduga filme vaadates. Mingi aja pärast tuli ta mu kaissu ja uinus niimoodi peagi. Magades olid ta näojooned nii täiuslikud, kahju et ta naeratust nii vähe näeb, tal on võrratu nägu siis. Võtsin ta kätele, viisin magamistuppa ja panin voodisse, pole see esimene kord teda nii magama viia ja vist ei jää ka viimaseks. Sättisin all kõik korda, pesin nõud ning lahkusin, mul oli oma võti, seega sain ise ukse lukustada. Ma nagu elakski aind teiste pool või vähemalt omaks kõikide sõprade elamipindade võtmeid. Valisin pikema teekonna Marje juurde, mul oli vaja mõelda. Kõik hakkas nagu üle ajama, viimasel ajal läks kõik metsa poole. Aga ka seekord ei tulnud mõtlemisest midagi välja. Voodisse heites näitas kell 1:27. Lootsin, et seekord näeb ka unes midagi põnevamat. Uinusin päris kaua. Väga rahutu öö oli, ärkasin mitmeid kordi, üleni higine. Unenägu oli katkendlik, Äikseline öö, olin soos, varjud mänglesid ja naersin mu üle. Nägin kuidas Joonas (Estri surnud kihlatu) vedas Essut aina sügavamale mülkasse. Jooksin, et temani jõuda, aga ei jõudnud lähemale. Kukkusin pidevalt ja kukkudes tekkis kuristik, iga kukkumisega kaasnes ärkamine. Unemati unustas mu unenäo „replay“ nupupeale vist. Peale kümnendat või üheteistkümnendat kordust, läksin vetsu ja jõin mahla. Uuesti uinudes olin tagasi ojata kivikaldal. Vihma polnud ja päikest ka mitte. Vaatasin taevast. Seal laius tekst „Miks sa ei ütle“. Mida mul öelda oli vaja? Lause hakkas kajama igalt poolt. Tõusin ja hakkasin jooksma. Lõpuks kõik vaibus. Olin jooksnud suletud silmadega, kuna võsa tuli ette ja nüüd, avades silmad, olin seisma jäänud meeter enne suurt puud. Ma jäin seda imetlema, polnud näinud varem sellise mustriga puuda, selle koor oli nagu üks suur joonistus. Koor helendas õrnalt, imeilus vaatepilt. Ma puudutasin seda ja samal ajal hakkas kogu pilt mänglema. Tekkis uus muster. Uks. Proovisin seda avada, õnnestunult. Läksin sisse, seal oli hubane. Uks sulgus ja läks pimedaks, järsku kukkusin, pikalt ja siis vajusin. Värvid tulid tagasi, olin soos, Joonas irvitas mu kõrval, ma hõikasin talle: „Miks sa ei aita“. Ta kuju haihtus, aga naer ei lakanud. Ma sain veel kopsud õhku täis tõmmatud enne kui mu nina mülkasse vajus. Silmasin veel kedagi, ta oli lilledega, aga ta nägu oli vajus ning siis saabus pimedus. Tundsin, et ei suuda enam hinge kinni hoida, proovisin hingata, kõik tuli kurku, hakkasin köhima...
.jpg)
