Tuesday, December 6, 2011

Just one step away :)


In my blue world I'm blue :)


...nad segunesid, kõik keerles, järsku oli ainult päike, linnulaul, veekohin. Pilt muutus selgemaks, olin kuskil rannas, olin end ära päevitanud, keha oli punane, liigutada valus. Järsku, tuli taevast vihma, kõrvades hakkas kumisema mingi hääl. Pärast pikka keskendumist suutsin kuulda: „Mida sa tegelikult soovid?“ ja siis saabus pimedus.
Ärkasin, üksinda. Keha surises vähe, lebasin nii kümmekond minutit, suutmata selgusele jõuda, mida teha. Tõusin istukile, leidsin kapilt kirja, Emma oli läinud koju, sest ta emaga oli midagi juhtunud. Selge. Tõusin, et pesema minna, jalg ikka veel tuikas. Hea, et duššikabiini sisse ei kukkunud. Sain end värskendatud, riietatud, läksin välja, oli juba hiline aeg, hakkas hämarduma. Suundusin rannaliivale, jalutasin, nearsin omaette, kui lõbus mul oli olnud. Leidsin ideaalse pesa, kuhu pikali visata ja päikseloojangut vaadata. Meenutasin lapsepõlve... „Olin enamuse ajast kasvanud maal vanavanemate juures. Suviti möödusid päevad tööd tehes. Pigem oli see siiski lõbu, sest kohustuslike tööde kõrval, leiutasin omale alati ka muid huvitavaid töid. Kunagi sai tiigile ehitatud hüppepukk, muutis meil naabripoistega elu huvitavamaks. Laudistee puude otsas ja onn, iga poisi unistus. Sain vanemaks, tekkisid juba majamudelid, ühe jõudsin ka valmis. See pidi tulema järve äärde, mõnus kahekorruseline, suure rõduga järve poole. Saun, hüppesild, avarad toad. Isegi ümbruskond oli osaliselt planeeritud. Rattarada metsas, mägi kust talvel lauaga alla lasta. Hmm, see meenutas, et kunagi, kui polnud raha omale lauda hankida, aga telekast tundus see nii ülilahe, leidsime naabripoistega piisavalt laia puuplangu. Sellest mitme laua meisterdamine võttis meilt peaaegu terve suve ja natukene sügistki, aga see talv, kus me neid katsetada saime, tasus meie vaeva ära. Poleks mu vanaisa suuskade määrimist õpetanud, oleks me laudadele vist rattad pidanud alla panema ja suve ootama jäänud. Meil oli suht suur mägi maakohas ja lõpus sai isegi hüpekas sinna tehtud. Esimene kips sealt tuli, aga see-eest sain ma esimese 360 tehtud. Kips muidugi ei tulnud trikist, vaid unustasin tegemise joovastusest, et all on betoonist veevoolu reguleeriv ehitis. Sõitsin sinna vastu ning käsi jäi valesti vahele. Aga isegi siis ei muutunud mu rõõmsameelsus pisarateks. Sai veel kipsigagi paar trikki tehtud. „...Kurb iseenesest on see, et naabripoistest ei kuule enam eriti, nad kolisid juba aastaid tagasi Austriasse. Peakski kunagi suhtlema jälle ja külla minema. Olin oma mälestustes sobrades kivikesi sättinud ja nüüd ehmatas ära. Olin unenäos kõlanud küsimuse nendest kokku kirjutanud. Möödus minut ja ma pahvatasin naerma. Kas see just õige vastus oli, aga meenutustest kerkis välja, et ma olin tahtnud oma elu võimalikult huvitavaks elada. Olen ju tegelikult selle saavutanud. Tõusin ja läksin ära, jalutasin. Läksin Essu endise majani, sisenesin. Jalutasin ta tuppa ja viskasin voodisse pikali. Miks ma siia tulin, ei tea. Äkki ära leppima. Ajasin end pärast poolt tundi püsti ja vaatasin, et koristama peaks. Enamus tubadest sain korda, visuaalselt silm puhkas juba. Väljas oli juba suve mõsites pime. Lahkusin, jalutasin veel. Käisin Marje juurest läbi, vahetasin riided, võtsin midagi söödavat ja läksin uuele tiirule välja. Jalutasin mööda tänavaid, avastasin järsku, et Emma juures tuli põleb, helistasin talle, ta kutsus mu sisse. Sisenesin tavatul viisil. Kuna ta vanemad magasid, siis ronisin Emma rõdule ja sisenesin sealt. Rääkisime natuke. Leppisime kokku, et järgmine kord teeme jutuõhtu, kahekesi, räägime üksteisele millised me oleme. Tegelikult me natuke teamegi, aga see tundus tol hetkel vajalik. Emma tõi viinamarju ja juustukuubikuid ning siis süvenesime filmi maailma. Ta oli just saanud omale Chalet Girl’i bluray ning asusime seda vaatama. Film vaadatud, vajus ta mu rinnale magama, ka mina olin väsinud ja proovisin uinuda. Viimalne kellaaeg mida mäletan oli 3.28. Pimedus, hääletus, tühjus...



 This seat is waiting for me, hope to get there soon :)

Friday, October 7, 2011

Awake, awake - my mistake :)


First step is always the hardest, so wear lighter boots :)



...Imelikul kombel nägin veeall selgelt. Iga liivatera, taim ja kala tundus nagu vaataks loodussaadet. Vaatasn, imetlesin. Siis läks kõik tumedamaks. Olin siiski veeall, unustasin, et hapniku oleks vaja. Järjest mustemaks ja mustemaks, isegi suu lahti tegemine ei muutnud midagi. Ja siis ma hakkasin köhima. Oli varahommik, päike kergelt silmapiiril. Olin suutnud Emma juuksed omale kurku tõmmata, mis mul viga on. Uni oli selleks korraks läinud. Riietusin ja läksin välja. Istusin suurele kivile aiapiiril. Selle asemel et tõusvat päikest vaadata, pöörasin end metsatuka poole. Püüdsin tajuda, kus on piir aia ja metsa vahel. Mitte seda oletuslikku, vaid kohta kuhu saaks joone tõmmata. Ilmselt tundus see hetkel sama raske, kui oma elu üle mõelda. Viibisin seal ehk pool tundi nö mediteerides. Siis segas mu mõtetele vahele oravapaarike. Jälgisin nende liiklemist viivu. Lõpuks köitis mind üks koht kergelt metsas sees. Mida rohkem ma vaatasin, seda enam see mind endaga haaras. Ma lihtsalt pidin lähemale minema. Peal kaugemal põõsaste vahel, vormilt peaaegu täpne ring, oli tühjus. Tume tühjus. Nagu must auk oleks keset metsa. Iga kastepiisk, mis päikesekiirtest helkis, tundus kui kauneim teemant, see oli lihtsalt lummav. Põõsaste rohelus andis asjale veel tooni. Oleksin nagu mõnes oma meeletus unenäos. See vajas jäädvustust. Võtsin oma mobiili ja tegin klõpsu ja veel mõne. Ühega isegi jäin rahule. „Ei, aitab!“, kõlas mu mõistuse sisevõitluses. Keerasin ümber ja siis see tuli. Nagu kümme maailmatarka oleks mu peas kokku saanud. Kõik tundus selga, kogu see viimane periood ja ka kõik muu. See must auk olingi mina, MINA, kes ma ei suutnud end kokku võtta, et nautida kõike seda hea enda ümber, NAUTIDA. Ma olin Essi minekust end nii muserdanud, et mu alatine rõõmus meel ja see hea tunne, mida sain tehes endale meeldivaid asju, oli kadunud mu seest. See selguse hetk andis mulle energiat, läksin majja, tegin kohvi. Kuna ma teadsin, mis Rassi külmkapist leida võis, siis eelistasin teha võileibu. Need ka valmis, ahjust läbi ja kandikule. Läksin Emma tuppa, asetasin kandiku lauale, suudlesin teda. Ta avas vaikselt silmad, ilmselgelt oli ta silmis hetkeks meelas helk. Siis ta ehmus ning lõpuks jõudis reaalsusesse. Nähes hommikusööki, naeratas ta, tänas mind ning suudles mind pea minuti. Ilmselt on asi siiski tõsisem. Ja ehk ongi see antud olukorras hea, sest ka mina tunnen tõmmet ta vastu, meil on palju asju, millest rääkida, alati on tore koos, tal on meeletult hea välimus ning ta oleks ka alati olemas kui vaja läheks. Tundsin üle pika aja seda seesmist rahulolu. Ma riietusin lahti, läksin tema kõrvale ja silitasin ta selga ja juukseid, nii kaua, kuni ta sõi. Uinusime uuesti, lähedasemalt, kui kunagi varem. Olin taas mülkas, taas oli mu käes oks, seekord tugevam ja kindlame. Sain end kindlasse kohta tõmmatud. Valmistusin neiul, kes mind aitas, kapuutsi ära võtma, kui minust tormas mööda keegi, otse mülkasse. Vaatas minu poole, ja kadus. See polnud isegi Essi. Kuid ometi oli ta tuttav, pöördusin tagasi, nüüd on neid seal kaks...



Let me see the beauty, let me see the light.

Tuesday, July 5, 2011

Millise tee peaks valima?

Sündides on meil vaid erinev kuju, aga mõistuselt oleme samasugused valged, oodates pintsleid, mis meid kirevaks teeks :)





...pilt majast ja Essust purunes kui klaas, ma hõljusin õhus, üritades kilde kokku koguda, killud käes läksid punaseks, tundsin valu, tuikamist. Kõik paiskus keerisesse ja kadus. Olin Rassi kamina ees, pilt veel silme-ees kergelt udune, tõusin ülesse. Pärast esimest sammu tundsin valu. Siis andis samaaegselt tunda ka käes. Vaadates põrandale, leidsin traatharja, mille olin ilmselt öösel maha ajanud, käel oli juba veri hüübinud. Tundus nagu oleks siiliga mängimas käinud. Läksin pesuruumi ja puhastasin jalga, õnneks oli seal ka vesinik, et saaks korralikult puhtaks selle. Kohe näha, et Rass ei suuda enda vigastamisest hoiduda, lausa 4 pudelit ja neist üks juba tühi. Läksin välisterassile, Rass grillis juba. Avasin külmakastist võetud õlu ja küsisin Rassilt, mis saab täna. Ta vastas tüüpiliselt: „Elame-näeme!“. Minu vaikust mitte taludes, soovitas ta Emma üles ajada. Liikusin majja tagasi, läksin külalistetuppa ja pärast „oih“i sulgesin punastedes ukse. Kuulsin vaid Emma naeru. Ta hõikas: „Kas ma polegi enam samasugune nagu saunas?“. Seepale puhkesin mina naerma, tuletades meelde meie segasauna õhtuid kursusega. Emma väljus toast binkiinides ja võttis mu õlle, lastes sõrmedega üle mu keha. „Lähme“ kõlas maialt üle ta huulte. Ma siiani ei saa aru, kas talle meeldib minuga flirtida või ta tegelikult ka on huvitatud. Läksime siis välja, Esimesed lihad hakkasid valmis saama, istusime, rääkisime uue aasta plaanidest. Pärast sööki ja asjade koristust mõtlesime väikse puhkuse teha, läksime tubadesse ja vajusime vooditesse. Loobusin kõigist riietest ja pugesin õhukese teki alla. Unigi hakkas tulema, kui järsku sosistas Emma mu kõrva, et kas ta võib liituda. Ma peaaegu ehmatasin ülesse, aga lubasin tal liituda. Ta alasti ihu tundus alati nagu ideaal, aga ma ei suutnud sellele keskenduda. Ma uinusin päris kiiresti ja ta nautis kaisus olemist. Tundsin, lavendli lõhna, vähemalt selleks ma pidasin seda. Ma olin mässitud tekki, istusin jälle mäenõlval. Muutused olid jälle toimunud, vaid paar meetrit mu selja taga laius suur järv. Vähemalt mu ees olev peegel näitas nii, siiski ma ei suutnud end pöörata. Seal olid mõned rohekad silmapaarid, nende ümber hakkas tekkima kuju, nagu keegi joonistaks neid. Juba hakkas kuju valmis saama. Imelikult olid nad joonistatud vette, aga kui ma neil sabasid nägin, siis jõudis kohale, et need on näkid. Armsad ja lummavad olevused. Kuid kas nad tegelikult ka on olemas? Üks lähenes mulle, tõmbs mu pea taha ja suudles. Tundsin ta käsi, nägin, kuidas ta näojooned muutusid üha tuttavamaks. Emma, see oli tema ja ma olingi tagasi reaalsuses. Ma lasin end kaasa kiskuda, kuna see oli ainuke asi, mis tundus hea ja mida me soovisime kahepoolselt. Jagada kirge üksteisega. Ja seda me saime teha. Miks ta kunagi midagi muud ei soovi, sellest pole ma aru saanud, aga ju siis on selline kooslus meie jaoks. Ja siis ma enam ei suutnud edasi mõelda, see haaras mind, meid endasse ja kõik oli justkui magus unenägu. Pärast koos duššialla minnes sai veel väheke naljatletud ja peale seda lipsas ta oma tuppa. Õhtupoole läksime kergele rattasõidule. Paar kukkumist oli, aga ei midagi tõsist. Lõpetasime, siis oli läbisõidu number 58km. Kerge tripp, peale mida korralik saun ja lesimine kaminaruumis koos õhe hea komöödiaga. Elu tundub just nii vaheldusrikas, kui vaja. Läksin veel välja, vaatasin tähti ja üritasin kustutada seda kirja ja neid sõnu oma meeltest. Kui taas oma tuppa jõudsin, leidsin seal Emma, kes oli end valmis sättinud pööraseks mänguks meie toas. Just seda ma vajasin hetkel. Ta siiski jäi peale seda meeletut paari tundi mu kõrvale magama, aga ilmselt oli ka tema sama läbi kui mina, sulgesin silmad. Tundisn ta kätt oma käes, möödus minuteid, avasin uuesti simad. Mu käes oli vaid puutükk, murdunud puutükk. Keegi kolmas oli seal soos selle mulle ulatanud, kuid oks oli liiga kuiv ja murdus. Mu pead läbis küsimuste voog, mis ei lasnud mul ühestki aru saada, kuna nad vaheldusid nõnda kiirelt. Oksatükk oli muutunud punakaks kiviks, mülgas oli muutunud veeks. Ma ei suutnud end pinnale lükata...





Kas me mitte ei kaitse end samamoodi, püüdes kohaneda inimestele ja olukordadele?

Sunday, April 24, 2011

Dock in the spring!

Pilt räägib enda eest!


Kevad, kevad .. mmmm .. lõpuks ometi on käes see aeg, kus ma tunnen uut jõudu kuhugi poole liikuda. Aitab hulpimisest kuskil, nüüd oleks vaid vaja ajupuhastus teha kõigest sellest rämpsust, mis terve pimeda aja on mu kolba jääkoorikus aheldunud olnud. Peaks kiiresti aju Restart nupu leiutama :)

Järgmine talv peab puhkama minema soojemasse kohta või SPA'sse, saab füüsilist ja vaimset karastust! Kui ma uue korteri üürin, siis on kirjutuslauda vaja, voodis lösutades ei saa energia vabalt liikuda ja kõik head mõtted jäävad tulemata!

Asjad arvutis peaks paika sättima, kõik on kuidagi pilla-palla ja kategoriseerimata, pabermaterjalid ka. Sama käib ka mu riidekapi kohta :D

Lõpuks ometi on desktopilt kadunud ka segavad mängude ikoonid, meelelahutus ei tohi domineerida enam. Enne töö ja siis lõbu :)

"Staind - Something like me" - miskipärast on just see lugu paar päeva korduse peal olnud. Samas sõnad on head, natuke ümber teha osad laused ja saaks oma eluga siduda ehk, aga see on meelelahutus, sellega peab ootama, loodetavasti niikaua, kuni mõni positiivsem lugu sobib mu sisemaailmaga.

See suvi tuleb tohutute muutuste suvi, peab tulema ja keegi ei saa seda takistada :) Kuskilt peab hakkama valmistuma ju esimese veerandi täitumiseni :D Kuigi see muutus pole tingitud sellest.

Suvel tegelen ma oma kirjateosega siin edasi, kui mitte varem :)



Sarnaselt magan ma omas kodus :)

Friday, April 8, 2011

Aeg tiksub...

It's all about following your dreams :)


Viimased hetked veel praktikal, saab kogu see huvitav aeg läbi Järve noortekeskuses, aga alati saab tulla tagasi :)

Tuesday, January 18, 2011

As I walk into the sun :)


Hallooooooo, motivatsioon, sina või, tead ka kaua ma sind otsinud olen :)

Peatselt, mu sõbrad, saabub siis jätk mu omamoodi storyle:)

Viimased paar kuud on nii kirjud olnud, et ise ka ei usu, ilmselgelt peaks täna taevasse vaatama, äkki seekord on normaalne :)

Over and out for now ;)