First step is always the hardest, so wear lighter boots :)
...Imelikul kombel nägin veeall selgelt. Iga liivatera, taim ja
kala tundus nagu vaataks loodussaadet. Vaatasn, imetlesin. Siis läks kõik
tumedamaks. Olin siiski veeall, unustasin, et hapniku oleks vaja. Järjest
mustemaks ja mustemaks, isegi suu lahti tegemine ei muutnud midagi. Ja siis ma
hakkasin köhima. Oli varahommik, päike kergelt silmapiiril. Olin suutnud Emma
juuksed omale kurku tõmmata, mis mul viga on. Uni oli selleks korraks läinud.
Riietusin ja läksin välja. Istusin suurele kivile aiapiiril. Selle asemel et
tõusvat päikest vaadata, pöörasin end metsatuka poole. Püüdsin tajuda, kus on
piir aia ja metsa vahel. Mitte seda oletuslikku, vaid kohta kuhu saaks joone
tõmmata. Ilmselt tundus see hetkel sama raske, kui oma elu üle mõelda. Viibisin
seal ehk pool tundi nö mediteerides. Siis segas mu mõtetele vahele
oravapaarike. Jälgisin nende liiklemist viivu. Lõpuks köitis mind üks koht
kergelt metsas sees. Mida rohkem ma vaatasin, seda enam see mind endaga haaras.
Ma lihtsalt pidin lähemale minema. Peal kaugemal põõsaste vahel, vormilt
peaaegu täpne ring, oli tühjus. Tume tühjus. Nagu must auk oleks keset metsa.
Iga kastepiisk, mis päikesekiirtest helkis, tundus kui kauneim teemant, see oli
lihtsalt lummav. Põõsaste rohelus andis asjale veel tooni. Oleksin nagu mõnes
oma meeletus unenäos. See vajas jäädvustust. Võtsin oma mobiili ja tegin klõpsu
ja veel mõne. Ühega isegi jäin rahule. „Ei, aitab!“, kõlas mu mõistuse
sisevõitluses. Keerasin ümber ja siis see tuli. Nagu kümme maailmatarka oleks
mu peas kokku saanud. Kõik tundus selga, kogu see viimane periood ja ka kõik
muu. See must auk olingi mina, MINA, kes ma ei suutnud end kokku võtta, et
nautida kõike seda hea enda ümber, NAUTIDA. Ma olin Essi minekust end nii
muserdanud, et mu alatine rõõmus meel ja see hea tunne, mida sain tehes endale
meeldivaid asju, oli kadunud mu seest. See selguse hetk andis mulle energiat,
läksin majja, tegin kohvi. Kuna ma teadsin, mis Rassi külmkapist leida võis,
siis eelistasin teha võileibu. Need ka valmis, ahjust läbi ja kandikule. Läksin
Emma tuppa, asetasin kandiku lauale, suudlesin teda. Ta avas vaikselt silmad,
ilmselgelt oli ta silmis hetkeks meelas helk. Siis ta ehmus ning lõpuks jõudis
reaalsusesse. Nähes hommikusööki, naeratas ta, tänas mind ning suudles mind pea
minuti. Ilmselt on asi siiski tõsisem. Ja ehk ongi see antud olukorras hea,
sest ka mina tunnen tõmmet ta vastu, meil on palju asju, millest rääkida, alati
on tore koos, tal on meeletult hea välimus ning ta oleks ka alati olemas kui
vaja läheks. Tundsin üle pika aja seda seesmist rahulolu. Ma riietusin lahti,
läksin tema kõrvale ja silitasin ta selga ja juukseid, nii kaua, kuni ta sõi.
Uinusime uuesti, lähedasemalt, kui kunagi varem. Olin taas mülkas, taas oli mu
käes oks, seekord tugevam ja kindlame. Sain end kindlasse kohta tõmmatud.
Valmistusin neiul, kes mind aitas, kapuutsi ära võtma, kui minust tormas mööda
keegi, otse mülkasse. Vaatas minu poole, ja kadus. See polnud isegi Essi. Kuid
ometi oli ta tuttav, pöördusin tagasi, nüüd on neid seal kaks...
Let me see the beauty, let me see the light.


No comments:
Post a Comment