Tuesday, July 5, 2011

Millise tee peaks valima?

Sündides on meil vaid erinev kuju, aga mõistuselt oleme samasugused valged, oodates pintsleid, mis meid kirevaks teeks :)





...pilt majast ja Essust purunes kui klaas, ma hõljusin õhus, üritades kilde kokku koguda, killud käes läksid punaseks, tundsin valu, tuikamist. Kõik paiskus keerisesse ja kadus. Olin Rassi kamina ees, pilt veel silme-ees kergelt udune, tõusin ülesse. Pärast esimest sammu tundsin valu. Siis andis samaaegselt tunda ka käes. Vaadates põrandale, leidsin traatharja, mille olin ilmselt öösel maha ajanud, käel oli juba veri hüübinud. Tundus nagu oleks siiliga mängimas käinud. Läksin pesuruumi ja puhastasin jalga, õnneks oli seal ka vesinik, et saaks korralikult puhtaks selle. Kohe näha, et Rass ei suuda enda vigastamisest hoiduda, lausa 4 pudelit ja neist üks juba tühi. Läksin välisterassile, Rass grillis juba. Avasin külmakastist võetud õlu ja küsisin Rassilt, mis saab täna. Ta vastas tüüpiliselt: „Elame-näeme!“. Minu vaikust mitte taludes, soovitas ta Emma üles ajada. Liikusin majja tagasi, läksin külalistetuppa ja pärast „oih“i sulgesin punastedes ukse. Kuulsin vaid Emma naeru. Ta hõikas: „Kas ma polegi enam samasugune nagu saunas?“. Seepale puhkesin mina naerma, tuletades meelde meie segasauna õhtuid kursusega. Emma väljus toast binkiinides ja võttis mu õlle, lastes sõrmedega üle mu keha. „Lähme“ kõlas maialt üle ta huulte. Ma siiani ei saa aru, kas talle meeldib minuga flirtida või ta tegelikult ka on huvitatud. Läksime siis välja, Esimesed lihad hakkasid valmis saama, istusime, rääkisime uue aasta plaanidest. Pärast sööki ja asjade koristust mõtlesime väikse puhkuse teha, läksime tubadesse ja vajusime vooditesse. Loobusin kõigist riietest ja pugesin õhukese teki alla. Unigi hakkas tulema, kui järsku sosistas Emma mu kõrva, et kas ta võib liituda. Ma peaaegu ehmatasin ülesse, aga lubasin tal liituda. Ta alasti ihu tundus alati nagu ideaal, aga ma ei suutnud sellele keskenduda. Ma uinusin päris kiiresti ja ta nautis kaisus olemist. Tundsin, lavendli lõhna, vähemalt selleks ma pidasin seda. Ma olin mässitud tekki, istusin jälle mäenõlval. Muutused olid jälle toimunud, vaid paar meetrit mu selja taga laius suur järv. Vähemalt mu ees olev peegel näitas nii, siiski ma ei suutnud end pöörata. Seal olid mõned rohekad silmapaarid, nende ümber hakkas tekkima kuju, nagu keegi joonistaks neid. Juba hakkas kuju valmis saama. Imelikult olid nad joonistatud vette, aga kui ma neil sabasid nägin, siis jõudis kohale, et need on näkid. Armsad ja lummavad olevused. Kuid kas nad tegelikult ka on olemas? Üks lähenes mulle, tõmbs mu pea taha ja suudles. Tundsin ta käsi, nägin, kuidas ta näojooned muutusid üha tuttavamaks. Emma, see oli tema ja ma olingi tagasi reaalsuses. Ma lasin end kaasa kiskuda, kuna see oli ainuke asi, mis tundus hea ja mida me soovisime kahepoolselt. Jagada kirge üksteisega. Ja seda me saime teha. Miks ta kunagi midagi muud ei soovi, sellest pole ma aru saanud, aga ju siis on selline kooslus meie jaoks. Ja siis ma enam ei suutnud edasi mõelda, see haaras mind, meid endasse ja kõik oli justkui magus unenägu. Pärast koos duššialla minnes sai veel väheke naljatletud ja peale seda lipsas ta oma tuppa. Õhtupoole läksime kergele rattasõidule. Paar kukkumist oli, aga ei midagi tõsist. Lõpetasime, siis oli läbisõidu number 58km. Kerge tripp, peale mida korralik saun ja lesimine kaminaruumis koos õhe hea komöödiaga. Elu tundub just nii vaheldusrikas, kui vaja. Läksin veel välja, vaatasin tähti ja üritasin kustutada seda kirja ja neid sõnu oma meeltest. Kui taas oma tuppa jõudsin, leidsin seal Emma, kes oli end valmis sättinud pööraseks mänguks meie toas. Just seda ma vajasin hetkel. Ta siiski jäi peale seda meeletut paari tundi mu kõrvale magama, aga ilmselt oli ka tema sama läbi kui mina, sulgesin silmad. Tundisn ta kätt oma käes, möödus minuteid, avasin uuesti simad. Mu käes oli vaid puutükk, murdunud puutükk. Keegi kolmas oli seal soos selle mulle ulatanud, kuid oks oli liiga kuiv ja murdus. Mu pead läbis küsimuste voog, mis ei lasnud mul ühestki aru saada, kuna nad vaheldusid nõnda kiirelt. Oksatükk oli muutunud punakaks kiviks, mülgas oli muutunud veeks. Ma ei suutnud end pinnale lükata...





Kas me mitte ei kaitse end samamoodi, püüdes kohaneda inimestele ja olukordadele?

No comments:

Post a Comment